Selle suve õied ja viljad herbaariumi

Kui üks õis juba raamatu vahel kuivab, siis on see esimene samm oma herbaariumi poole.

Kui loete Toomas Kuke “Herbaariumi käsiraamatut”, mis tutvustab ka Eesti tähtsamaid herbaariume, parimaid taimetundjaid ja -kogujaid, herbaallehe vormistamist, herbaariumi korraldamist jpm, saate paraku kohe aru, kui tilluke on see samm.

Käsiraamatut on kindlasti tarvis innukatel taimehuvilistel, aga miks mitte ka koolilastel, kelles on ärganud huvi taimi tundma õppida. Sellest teosest on näiteks hea meelde jätta kas või seda, miks kirjutatakse taimeliikide teaduslikke nimetusi just nii, nagu neid kirjutatakse, ja miks on tähtis üles märkida see, kust ja millal on taim kogutud ja kes seda tegi. Õigesti vormistatud herbaarleht on ju “dokument, mis on seda inforikkam ja väärtuslikum, mida paremini on taimed kogutud ja kuivatatud, mida täpsemalt on kirjas leiukoht või mida põhjalikumalt on kirjeldatud taime kasvukohta, kaaslasliike või mullastikku”.