GALERII | Obinitsa suvine suursündmus — hauad kaetud kui äkked, kalmistul tuhanded inimesed, meeleolu ülihea
„Täämbe tule ilm nagu sann! Võtke must pilt är‘ kellel võtta on.“
Obinitsa Issanda Muutmise kiriku preester isa Viktor muheleb kiriku uksel. Ilm on juba hommikul väga palav, lubatakse äikest. Kiriku suurel, luugiga avataval aknal, laseb tuulel enda peale puhuda isa Peeter, ka tema on mõnusas tujus.
„Pühitsetud vett ehk on veel, mine vaata kiriku ukse juurde,“ annab ta nõu. „Kui pudelit pole, et kaasa võtta, siis joo. Õige oleks küll kolm lonksu tühja kõhu peale, aga…“
„Abiks ikka?“
„Muidugi.“
Isa Peeter lisab veel malbelt, et tema ise pühitseski vee.
On paasapäev, Obinitsa kandi suurim püha. Sel ajal seal toimuv on väljast tulijale päris ootamatu, kuid sellist tunnet nagu oleks võõral peol, ei teki. Kohalikud inimesed on toredad ja külalislahked. Enamik neist on lapsest saadik paasapäeval käinud, paljud mäletavad seda, kuidas sovhoosi ajal viljakombainid põldudele seisma jäid ning inimesed kirikusse ja kalmistule läksid.
Kuna Obinitsa kirik on Issanda Muutmise kirik ning 19. augustil on Issandamuutmise püha, siis mõistagi peetakse seda seal suurelt. Päev algabki vee pühitsemisega ning jätkub mitmetunnise liturgiaga kirikus. Sel aastal oli seal väga palav ning vaid kindlameelsed jäid kogu liturgiaks kohale.
Toitu toodi haudadele kottide, kastide ja korvidega.
„Sööma hakatakse siis, kui preestrid on ümber kiriku kõndinud ja kalmistule tulnud,“ õpetatakse ühe haua/laua juurest. „Enne ei tohi.“
Liturgia kestab ning aega võtab seegi, et inimesi on palju armulaual. Kirikusse on toodud ande — värsket mett, õunu, küpsiseid ja kooke. Värske mesi ja õunad on osa traditsioonist, paasapäeva kutsutakse ka ubinapühaks, sest sellest ajast alates oli lubatud puudelt õunu süüa. Tänavu on selleks veel vara. Paasapäev on olnud ka aeg värske mee proovimiseks, sestap on sedagi laual.
Õhk on täis viiruki ja sulava vaha lõhna — paljudele inimestele on see lapsepõlve lõhn. Mudilasi on paljudel kaasas, nad lippavad oma uutes ilusates riietes ringi. Mõned väikesed kaharates seelikutes tüdrukud istuvad metropoliit Stefanose tooli juurde vaibale ja saavad nõnda parima vaate. Metropoliit vaatab lapsi ega pane seda sugugi pahaks. Ka hiljem, kui algab vaimulike ristikäik ümber kiriku, kiirustab ta laste juurde.
„Kas nad on ka tublid lapsed,“ küsib ta ühelt emalt kenasti eesti keeles.
„Jaa,“ kinnitab ema kähku.
„Nõnda need pisikud levivadki,“ arvab üks teine ema, kui näeb, kuidas lastele rist suudlemiseks pakutakse. Setode meelest aga ei jää sellest keegi haigeks, väheke õnnistust teeb elu pigem paremaks.
Kui preestrid on kalmistu keskele kõndinud ja rohkelt rahva hulka vett pritsinud, siis on antud ametlik start söömiseks ja joomiseks.
Esimest korda paasapäevale sattunuis tekitab see küsimusi. Kuidas me siis nüüd nii … siin haual?
Mitte aga kohalikes, lauakesed kerkivad haudadele ja haudade kõrvale. Inimesed suhtlevad, mõned mehed kibelevad „ringile minema“, kuid see on ohtlik, sest kõikjal mulksuvad pudelid ja kõrguvad kotletitornid. Ähvardab oht üle süüa ja üle juua.
„Aga näe, saab suure ürituse peetud ilma kiirabi ja politseita,“ osutab üks kohalik mees ja õigus tal on.
Olevat juhtunud küll, et mõned on kääpale magama jäänud, kuid enamasti lahkuvad pered samas koosseisus nagu tulid. Ja et lahkutakse autoga, siis ei jääda nii kauaks jorutama, kui vanasti, mil saabuti hobuvankritega.
Isa Viktor liigub ringi ja peab haudadel palvusi.
Ent miks inimesed haudadel söövad? Ja kust see komme tuleb?
Siin kohtab mitmeid teooriaid, sest päris täpset selgitust ei paista olevat.
Meremäe vallas sündinud folklorist ja etnoloog Paul Hagu, kellega sellest ühe kaetud haua juures juttu tuleb, viitab, et tegemist võib olla eelkristliku kultuuri osaga ning arvab, et haudadel on söödud juba väga kauges minevikus ja just selles paigas on see komme üha saabuvad uued ja uued ajad ja tavad üle elanud. Obinitsa kalmistu kõrval on muistne kääbaskalmistu ning nii võib sellel arvamusel aluski olla.
Vaimulik isa Viktor ütleb, et isegi, kui tegu on eelkristliku kombega, siis on see tore — nii on koos lahkunud ja elavad. „Peamine ses elus on oskus vaadata südamega, olen selle enda jaoks just viimastel aastatel avastanud,“ räägib isa Viktor. „Ainult nii võib mõista, kui oluline on elus armastus ja see, et tõelist armastust ei asendataks asjadega, mis ainult näivad sellena.“
Kohalikud inimesed ütlevad, et mäletavad paasapäeva ajast, mil olid väiksed lapsed ning seda oleks seal justkui alati peetud ning isegi imestavad kuuldes, et teistes kohtades sellist tava ei ole.
Kurb sel korral kalmistul kindlasti pole. Ning kui kõik koos kohalikega päeva algusest kaasa teha, jääb helge tunne — lahkunuid on meeles peetud ning elavatega suheldud.
