Hakkasin mõtlema, et mis ma ennast selle lõuanühkimisega vaevan. Kui inimene ei viitsi, siis see mitteviitsimine liigutab tegelikult asju edasi. See ongi ju progressi tõukejõud – laiskus. Aga Castro moodi ma ei ole, ma olen iseenda moodi.

Sul on koguni kaks kõrgharidust, ka just mitte igapäevane nähtus.

Tahtsin ülikooli žurnat õppima minna, aga mu eesti keel ei olnud piisavalt koolitatud, lõpetasin ju vene keskkooli. Paps unistas, et saaksin maailmas rännata, tahtis mind diplomaadiks. Et Moskvasse sisse saada, panigi vene kooli. Moskvasse ma ei läinud, pealegi ähvardas sõjavägi.

Aga Tipi-koolist ei võetud, seal oli sõjaline kateeder. Vaatasin kiirkorras, kus on kõige lühem nimekiri, nii sattusin majandusse – ja ei kahetse seda siiani. Tipi-koolil on üks väga tore eripära: ta õpetab süsteemselt mõtlema. Pärast hakati kursavendi sõjaväkke võtma – ohvitserideks. Nii et marssisin siseministeeriumi kaitse alla, autoinspektsiooni. Praegu oleks selle ameti nimi pressisekretär. Aasta võis olla umbes 1980.

Jaga
Kommentaarid