Kaljo Kiisk ujus nigu kala vees, enamasti ikka või sees...
Ja seda on hea lugeda Andres Laasiku kirjutatud tihedast autobiograafiast. Lisaks räägib see raamat ka Eesti filmiajaloost läbi Kaljo Kiisa.
Omal moel on raamat jupp Eesti filmiajalugu läbi Kaljo Kiisa, sest ta oli aastakümneid kinomaastikul juhtoinas. “Oinas” ei ole siin pahatahtlikult öeldud, põikpäisust oli vaja ja see tuleb ka raamatust hästi välja. Samas oli vaja soojust ja inimlikkust. Seda Kaljo Kiisal jagus. Ja jagub ka raamatu autoril.
Räägin niisama ajaviiteks ühe loo. See on ainus kord, kui Kaljo Kiisaga otse kokku puutusin. Aasta oli ehk 1980. Õppisin lavakas, aga samas töötasin valvurina objektidel. Trükikodades, kaubahalli ehitusel, spordikomitees, ehitusministeeriumis. Ja Eesti Kinoliidus. Selle esimees oli Kaljo Kiisk ja liidu uues majas tehti remonti. Mina aga tegin õhtutundidel seal kooskõlastamatult näitemänguproove. Liigutasime mööblit ja seeläbi määrisime seinu.
Uuenenud kinoliit oli just avamisel. Seinte peal olid triibud ja valvur kutsuti välja. Tunnistasin, et tegime proovi ja liigutasime mööblit. Kiisk pidi tellima seinte ülevärvimise, aga leppis asjaga: “Mis seal ikka.” Eks oli ka selge, et valvur Sauter seinte ülevärvimist maksta ei suuda.
Raamatust loen, et see oligi Kiisa maneer või põhimõte. Filmivõtetel (olgu siis Venemaal või Saksamaal, ja siis muidugi vastavas keeles) käis kõigepealt kogu seltskonna, ükstapuha mis ametit keegi pidas, läbi, surus kõigil kätt ja uuris, kuidas eluolu on.
Ehk kõige suurem õpetus, mis ma raamatust sain, on Terje Luigelt (kes mängis “Vallatutes kurvides”): “...õnn on kaadri taga, on ta olemas ka filmis.” Tõsi, mul on sama tunne. Kui olen õnnetu, ei ole suurt mõtet kirjutada raamatut. See õnnetus läheb sinna sisse. Samas võib minna ka õnneigatsus. Tihti on need asjad ambivalentsed. Aga vaevalt tuleb head filmi või raamatut, kui autor on kurjuse teljel.
Tagantjärele muhe. Ja ennäe, ainus silmast silma kohtumine Kaljo Kiisaga.
Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida siit või osta iganädalast raamatut koos Maalehega nendest müügikohtadest.
Paindlik Kiisk
Kui paindlik oli mees, kes teenis Waffen SSis ja pidi seda varjama ning kes hiljem oli punane nomenklatuurparteilane ja siis Riigikogus, sellest saab raamatust suurepäraselt aimu. Annab mõtlemisainet. Ka tänapäeva mastaabis.
Eesti on väike. Et Kiisa tütremees oli Juhan Viiding, kellelt Kiisk tellis “Toomas Nipernaadi” stsenaariumi, tihti ei tajuta. Ja ehk polegi vaja igasugu detaile välja kiskuda. Oluline on ju tulemus. Olgu see siis “Õnne 13” hea teleseep, “Kevade” film või poliitika.
Miks Kaljo Kiisk uues Eestis poliitikasse läks? Selle üle saab lugedes mõtiskleda. Ju miski oli kaua ajus ja alateadvuses sügelenud.
Eelkõige on raamat pilt ajastust. Kuidas siis nihverdada tuli. Ja kuidas keegi suutis iseenda ees ausaks jääda ning teisigi aidata. Ja teha kunsti.
Äsja oli kirjanike liidus laval Vladimir Voinovitš, 85 aastat vana, ja pajatas samadel teemadel. See oli nende inimeste võitlus pikemalt kui Suures Isamaasõjas (mille nime pole enam sobilik suhu võtta).
Paradoksaalselt omandasid mõned sõjajärgsetel aastatel kohakese vangilaagris, mõned nomenklatuuris – ometi pole selget pilti, mis asju keegi ajas. Punane võidi maha kõmmutada, vana valge edutada. Riskid kogu aeg õhus. Kahju, et Kaljo Kiisk ei saanud sel teemal filmi teha. Küll oleks teinud.
Domineeriv on ehk, et ellu aitab jääda väike nali (nagu Baskini “veike nali”) ja absurditaju. Ja loomulikult inimlikkus. Seda tuletab Laasiku mammutteos tänuväärselt meelde. Tekst on detailide paraad ja Laasik võinuks raamatu eest saada mõne aukraadi või medali. Materjale on tuhnitud tublisti ja sõelutut suudetakse esitada lustlikult, kergelt.
Kui ma loen, et filmi teine režissöör sai 1800 rubla kuus, olen hämmingus. Mina sain valvurina 60 rubla. Siis meenub, et 1800 pidi olema vanas rahas ehk 10 korda suurem. Aga ikkagi kolmekordne valvuri palk. Õigusega!
Muhe Kiisk
Laasiku voorus on see, et ta on suutnud kingsepp Johannese ja Lible muheduse tuua ka teksti. Mul on tunne, et Kaljo Kiisk vaatab teises ilmas raamatut, sirvib, ja ega ta vist paha sõna ütle.
Ometi kord saab rääkida Waffen SSi kuulumisest – usun, et see on mõnelegi kergendus. Ja sel ei pea olema poliitilist värvingut. Või vähemalt mitte räigelt. Kiisa lugu meenutab mulle minu isa Viktori lugu, kes hoidis kõrvale nii natsi- kui punaarmeest. See on suuresti meie rahva aja lugu.
Kiisk otsis kompromisse ja püüdis olla inimlik. Juhtiva režissöörina mitte muutuda bossiks. Ma näen siin seoseid paljude eesti autoritega. Lutsuga, Vallakuga, miks mitte siis ka Veiko Õunpuuga, Marko Raadiga.
Eesti on väike ja me tajume, et väikest peab hoidma. Nii last kui väikest inimest või mõnd teist väikest riiki.
Andrus Laasik toimetab need Kaljo Kiisa hoiakud hästi kohale. Kiisk ärkab Laasiku raamatus (vähemalt korraks) ellu ja suudab meid taas muhelema panna.
Mul pole tükk aega nii lahedat ajaviidet olnud.
