Setomaal murti sikk. Ründaja selgitab välja ekspertiis

Setomaal Tserebi külas murdis kiskja suure siku. Metsloomast maha jäänud küünisejälgede põhjal pakkusid jahimehed, et ründajaks oli karu.

“Oli rahulik öö, kui korraga hakkas naabrikoer Kuti närviliselt haukuma. Kaks kodusikku ajasid mäe otsas oma tavalisi asju,” kirjeldas Setomaa kõrgeimal mäel, Luhamaal Mäe talus elav Aarne Kaur seda, mis 11. oktoobril juhtus.

“Korraga kargas metsatukast välja suur loom, kellel ilmselt enne talve oli vaja rasvavarusid koguda. Kiskja valis välja suurema, umbes 70-kilose siku hüüdnimega Loki. Käristas tolle kere lõhki ja sõi väheke liha,” rääkis Kaur.

Murdja hakkas sikku kaasa vedama. Too kündis sarvedega heinamaad oma kümmekond meetrit. Millegipärast loobus kiskja korjuse kaasavedamisest üsna pea, küll aga kiskus sel küljest ühe tagumise jala ja osa kehast.

Korjuse rinnakorvile jättis ründaja allkirjaks küünisejälje, mis andis vihje, et tegemist võis olla karuga. Kauri sõnul on sealkandis nähtud poegadega karu, kuid kas see oli tema töö, pole teada.

Toimunut nägi mõne meetri kauguselt pealt sama võimsate sarvedega, kuid paarkümmend kilo kergem kodusikk hüüdnimega Neeger. “Tema pääses kriimudeta, kuid ilmselt sai suure psühholoogilise trauma ja keeldub tunnistusi andmast,” lausus Kaur.

Mäe talu rahvas sai juhtunust teada järgmisel päeval. Aarne Kaur helistas veterinaarile. Kuna algajale loomapidajale oli selline kogemus esmakordne, andis loomaarst infot, kuidas edasi käituda.

Esimesena käis ametnikest kohal keskkonnaspetsialist, kes tegi pildid, mis saadeti ekspertiisi. Sündmuspaika külastas ka veterinaar, kes võttis surnud sikult ajuproovi.

Keskkonnaamet pakkus oma esmases aktis, et 70protsendilise tõenäosusega oli ründajaks hunt. Veterinaari ja jahimeeste arvamused lähevad aga siinkohal lahku. Küttide hinnangul oli ründaja pigem karu.

Oli see siis karu või hunt, selle selgitab ekspertiis.

Mäe talu pere soovitab kõigil loomapidajatel arvet pidada, olgu neid kas või üks, ja anda sellistest juhtumitest ametnikele teada.

"Veterinaarid, jahimehed, keskkonnaameti spetsialistid on vastutulelikud ja abivalmis inimesed," ütles Kaur. "Kui meie, loomapidajad, ei anna sellistest asjadest teada, seame ohtu nii ennast kui oma loomi. Selliste ja ka sarnaste surmajuhtumite teatamine aitab jahimehi, kes saavad rohkem laskmislube, see tõstab keskkonnatundmist ja takistab haiguste ja taudide levikut. Süsteem saab meie elukeskonda toetada vaid siis, kui meie toetame süsteemi."