Öökullihõiked draamateatri lavastuses “Ivanov”
Lavastaja Uku Uusberg lõhkus minu peas tärganud mõttekäigu enne, kui saal pimedaks läks. Publik veel kogunes, kui eeslavale, vaatajate poolt paremale eeslavale tuli näitleja Indrek Sammul, minu jaoks juba Ivanov. Ta naeratas kummaliselt, sissepoole mu meelest ja ennast rahustavalt. Tõstis raamatuid pargilaual.
Ja sealt siis mu klõps, et tahtsin teada, mis raamatuid see tegelane loeb. Kui Indek Sammul Elmo Nüganeni lavastuses “Karin ja Indrek” Tammsaare Indrekut mängis, siis ta ju ka seisis enamiku ajast pika lavastuse vältel, raamat käes, eeslaval. See, mida Tammsaare Indrek luges, oli Dostojevski “Kuritöö ja karistus”.
Veel jõudis mu peast läbi käia, et Tammsaare Indrek on nagu Eesti Hamlet ja Ivanovit on peetud Vene Hamletiks. Tean nüüd, et ei tohi nii palju seoseid välja mõelda, aga nii ta läks. Ja kui siis seesama kolm korda Hamlet meile kõigile hakatuseks peaaegu sosinal ja sisemise naeratusega ütles, et lülitage mobiilid välja, ei saanud ma äkki aru. Miks?
Tarbetu inimene
Tean varasemast, et lavastaja Uku Uusberg ei tee midagi niisama. Nii oli ka see mobiilijutt võti lavastusele lähemale pääsemiseks: lavastaja nii-öelda avab neljanda seina ja kasutab võtet, kus Ivanov ja teised tegelased pöörduvad otse publikusse.
Oma monolooge esitavad lavaseltskonnast ja argisebinast välja astudes peale Ivavovi ka krahv Šabelski, keda mängib külalisena Aivar Tommingas, ja Pavel Lebedev, keda mängib Guido Kangur. See mõte tuli mulle alles siis, kui lavastus jõudis geniaalse finaalini, et ilmselt tahab lavastaja meid kõiki võtta mõttemängu inimese kohast siin päikese all. Et kas tunnistada enda tarbetust või äkki tahab ta ütelda, et me ei ole tarbetud siis, kui oleme koos? Kui Ivanov finaalis publiku kätest toetatuna üle tooliseljatugede surma läheb, tõuseb klomp kurku ja tajud kaassüüd.
See võte mu meelest lõhub seda, mida nimetatakse psühholoogiliselt realistlikuks teatriks. Tšehhovi “Ivanovis” räägitakse neidsamu sõnu, mida Uku Uusberg laseb tundeliselt kõnelda publikusse, kas laval omaette või seal olevale seltskonnale, kes vähemalt tunnete sügavusel miskit tähelepanu sellele ei pööra.
See on see, mida ma nimetan elu traagikaks. Kindlasti on traagikud ka kõnepuldis või barrikaadidel kõnelevad inimesed, aga paraku on sellel siis loosunglikkuse ja plakatlikkuse maik juures. Kui nad nii kõnelevad, on nende tunded määratud mõjuma teistele.
Olgu öeldud, et lavastuse saali räägitud monoloogid ei olnud mängitud sutsugi loosunglikult, aga mõjusid niimoodi vahetult suunatuna pisut moraliseeriva ja õpetlikuna.
Toon ühe näite. Ivanov (üksi): “Olen halb, hale ja tühine inimene. Peab olema niisama hale, kulunud ja ärajoonud inimene nagu Paša, et mind veel armastada ja austada. Issand, kuidas ma ennast põlgan.” Hetk enne seda on seesama Paša Lebedev öelnud nii tänapäevaselt mõjuva mõtte: “Tead mis, vennas, sind on vist keskkond nahka pannud.”
Mul on tunne, et mulle oleks meeldinud enam see, kui Ivanov oma tühjust oleks tunnistanud ainult iseendale, mitte mulle ja minu saalikaaslastele. Samas see, kuidas Ivanovi vihastamine vahetub vabanduse palumisega ägeduse eest, on näitleja meistriklass.
Peegel, mis kohutas
Ja vaat just siin tulebki mängu peegliefekt. Ivanov räägib laval tegelikult minu mõtteid, elab läbi minu tundeid, räägib kõva häälega sõnu, mida mina ja mu saatusekaaslased kellelegi tunnistada ei taha.
Meist keegi pole nii rumal, Ivanov ka mitte, et ta ei saa aru sellest, et kõik on hästi. Aga sellelgi pole mitte mingit tähendust. Niisuguse tühjuse äratundmine saalis istudes, kui mulle seda otse näkku öeldi, kohutas. See olin mina ja see kohutas.
Lavastus mu jaoks tegeleski filosoofilise mõistega “tühjus”. Sellele viitas ka Leili Blumenfeldi tähenduslik lavakujundus, suur tühi ring peamise kujundina.
Nüüd hiljem kogu trupi suurepärastele näitlejatöödele mõeldes nägin ma teistes meestegelastes, kes polnud lihtsalt kõlupead, aga kelle hulgast keegi kaunile siirale, Schopenhaueritki lugenud Sašale (Liisa Saaremäel) ikkagi meheks ei kõlba, 39aastase Ivanovi peegeldusi – milline oleks tema elu, kui ta otsustaks elada.
Aivar Tomminga mängitud vaesunud krahvi unistus on, et saaks raha. Selle rahaga ta sõidaks Moskvasse, kuulaks mustlasi ja siis ... jääks istuma Pariisis naise hauale. (Ses osas särab taas Tomminga anne, milles koomiline ühendub traagilisega. – M. M.)
Ivanovid draamateatri laval ei näe väljapääsu. Väga hästi tunneb ennast ses näidendis ja lavastuses vaid suur skeemimeister ja “pürotehnik” Mihhail Borkin, keda mängib Mait Malmsten. Tema ei pöördu kordagi saali poole, ta saab hakkama üksi.
Tõsi, kohe etenduse alguses loobib ta noolemängu nooli märklauda sellise agressiivsusega, et on üsna selge – ta ei saa aru, miks temast aru ei saada. Ja siis hiljem kuskil korraks vilksatab lavastusest läbi, et see märklaud on hoopis tagurpidi ikoon.
Mulle mõjub üsna märgilisena see, et kogu ümbritsev keskkond püüab Ivanovit päästa. Kes silmakirjalikumalt, kes siiramalt.
Ma isiklikult olen elus kogenud ja tajunud, et just siis, kui mul on tõeliselt abi vaja, tõmbun tagasi, olen vait, kaon silmist... Miks? Praegu vastan sellele küsimusele nii, et kardan pettuda, nähes, et seda abi ei ole ja ei tulegi.
Ma tean, et nõnda ei peaks mõtlema, aga arvan Indrek Sammuli kujutatud meest vaadates, et ka tema teeks nõnda.
***
Uku Uusebergi lavastus on ülimalt autoritekstitruu. Kõik, mis laval juhtub, on läbi mõeldud, igal sõnatulgi tegelasel on kaasas enda lugu. Lavastusele annavad oma tugeva värvi Ita Ever, kes mängib Avdotja Nazarovnat – ebamäärase elukutsega vanaeite. Samuti Harriet Toompere, kes mängib rikast noort leske Babakinat, kellel õlal hall papagoi. Mõlemad hõivavad ilmudes otsekohe kogu tähelepanu. Võimas Ita Ever! Millised rollid teevad Ülle Kaljuste, Kristo Viiding ja Raimo Pass…
Lavastaja Uku Uusberg on väga hea näitejuht, enamik näitlejatest näitab selles tükis mängides oma uusi külgi. Kõiki pisidetaile selles lavastuses, mis kõneleb meeste ellu paratamatult saabuvast kriisist, ei jaksa märgata, kuigi see kestab tervelt neli tundi, ja see on tõesti nii nagu elus.
Uku Uusberg on teel ja tema “Ivanov” on just selline, nagu neid kujutan ette Eesti Draamateatris – rikas, klassikaline, otsiv ja uus. Öökulli kuuleb ainult ses lavastuses vist vaid Maria Petersoni mängitud armastav, surev ja kannatav juuditar Sarra. On see saatus, mida ta kuuleb ja teab?
