Jaan Tammsalu ja Mårten Andersoni hingedeaja mõtisklus | Aeg sündida ja aeg surra. Kes õpetaks, kuidas on võimalik loobuda?
Pühakiri kõneleb inimesest:
Kui tuul käib temast üle, siis teda enam ei ole.
Taevas on pilves
Päev oli ka täna lühike. Pidin tegema erinevaid asju.
Pidin toimetama, sest kes peale minu midagi toimetaks.
Aga taevas läks pilve. See, mis oli enne rahulik ja ilus,
ärkas kummalisel kombel ellu.
Viimased viis lehte pärnapuus muudkui lehvisid sinna-siia.
Viimased õied väljas noogutasid pead.
Midagi lendas läbi õhu ja tuul oligi kohal.
Kui erinevad on need tuuled!
Kevadine – lootusrikas ja lõhnav. Suvine soe ja praegune,
mis räägib loobumisest.
Meilt võetakse midagi ära.
Ja mitte ainult midagi, vaid ka kedagi.
Kas kummargil puud on leinas?
Kas viimased lilled on nukrad, et peavad oma ilust loobuma?
Puud ei leina suve. Lilled ei leina oma võlu.
Meie aga teame, mis on loobumine ja lein.
Ta käis koos minuga. Aastatele lisandusid aastad.
Sõnadele sõnad.
Taevas oli soojalt sinine.
Silmade sinine sulas ühte taeva sinisega.
Meie käisime koos. Jagasime. Naer sai naerule seltsiks –
ja oligi kaks naeru, mis on palju rohkem kui üks.
Kuid nüüd on taevas täis pilvi. Kuhu sa läksid?
Ma oleksin vajanud sind veel. Äkki sinagi vajasid mind?
Vähemalt ma loodan nii.
Mu naer on nii üksi praegu. Mu silmad vajaksid sinu silmi.
Päev algab ja lõppeb. Aeg läheb edasi, öeldakse.
Kas ongi nii? Mismoodi edasi?
Ei tunne ma midagi sellist. Tunnen tühjust.
Kas olen mina see pärnaleht, mis lehvib tuules?
Kas mina olen õis, mida varsti pole?
Mis on meie elu? Mis olen mina?
Pilv sai oma aja. Leht ja õis said ka.
Sina said ja mina sain. Meie saime päevi, koguni aastaid.
Mis on igavene? Mis on igavik?
See pole mingi loobumine. See pole minimalism.
Igavik on uus kevad. Igavik on taastumine.
Saame jälle naha. Meile lubati nii.
See on meie usk. Ka loobumise ajal.
Tuul tõusis
Kõik muutus nii äkki.
Loomulikult ma aimasin, et see hetk tuleb.
Hetk, mil tuul tõuseb nii, et rebib lehed puult,
aga ma lootsin, et äkki sina veel ei lähe,
et jääd veel hetkekski siia.
Kuid kui vaatasin su silmadesse, nägin seal sügavat väsimust.
Olid nagu leht, mis ei jaksa enam puust kinni hoida,
aga mina ei suutnud sinust loobuda.
Loomulikult ma usun, et elu võib olla igavene,
et midagi kaunist on ees, aga püüdke mind mõista –
nii raske on loobuda, jääda üksi.
Sa naeratasid.
Aastatega oli sinu naeratus aina kaunimaks muutunud.
Vahel, kui seda sulle ütlesin, rääkisid sina armastusest,
mida oled nii palju tundnud, ja sa uskusid,
et armastus muudab kõik kauniks – ka vanad ja väsinud,
nagu värvikirevad lehed sügispuul.
Aga sügis ei saa olla lõputu.
Värvilised lehed ei saa lõputult puust kinni hoida.
Tuul tõusis, raputas oksi ja mõned lehed läksid lendu.
Ma oleksin tahtnud seista ette,
sind kaitsta selle tuule eest.
Kohati mulle tundus, et sain sellega hakkama.
Sina ei saanud minna, sest nägid,
kuidas mina ei suuda sinust loobuda.
Aga siis see juhtus. Aeg sündida ja aeg surra.
Kes õpetaks, kuidas on võimalik loobuda?
Miks laseb puu oma lehtedest lahti?
Kas ta taipab midagi sellest, mis on ees?
Kas ta teab midagi kevadest ja uuest elust?
Mina ei suuda. Laske mul olla kurb. Ärge rääkige.
Vajan vaikust. Vajan aega.
On liiga tuuline. On külm.
Vaikus
Tavaliselt tuleb tuulevaikus õhtuks. Tihti ei tule.
Mõnikord rahunevad elu tormilised ajad õhtuks maha.
Mõnikord, mitte.
Õhtu võib päris ilus olla.
Tuulevaikuse käes maastik puhkab.
Silmgi puhkab seda vaadates.
Tuulevaikuse aeg on aga enamasti lühike.
Kas midagi saab kunagi valmis? Kuhu ma jõudsin?
Päevast on juba saamas õhtu ja mina olen ikka veel siin
mõtlemas sellest, mis tegemata jäi.
Seda on nii palju kuid õnneks on palju ka seda, mis tehtud sai.
Aga saan mõelda ka sellele, mis veel on ees? Leht mu ees on tühi.
Julgustavalt.
Minule on tulevik mõeldud
ja sina oled seal minu mõtetes kaasas.
Käime veel koos. Vahel ma kuulen su häält.
Vahel aiman su mõtteid. Aga see on meie saladus.
Mispärast peaks aeg ja ruum meid lahutama?
Olgugi, et kõik arvavad nii. Me oleme ikkagi koos.
Tuulevaikuse aeg saab pikemaks.
Õhtu saab ööks ja näha on tähti. Tähtede taga on
midagi. Kas saame kunagi teada?
Aitab, et saame koos näha nende pehmet valgust.
Niikaua, kui meil on aega
Leht liugles maa poole. Vaikselt.
Tal oli aega selle langemisega.
Tuulel on kerge nii kerget kanda.
Leht langes allapoole
ja siis äkki kandis tuul ta uuesti üles. Ilus lend!
Siis aga sai seegi aeg otsa.
Tuli tuuletu hetk ja lehe lend lõppes. Mullal.
Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama.
Leht peab saama mullaks, rohuks, lilleks, puuks, mis
kannab miljoneid lehti, mida sügisetuul rebib kord puult.
Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama.
Keegi kusagil kunagi ütles nii ja paljud kordasid seda.
Sinagi saad mullaks, kuid see pole ainus,
milleks sa muutud.
Oled mu mõtetes, mälestuste ilusates piltides.
Oled fotodel, kirjaridades.
Kuid sinu olemasolu ei lõppe ka siis,
kui minust saab muld.
Minust su edasikestmine ei sõltu.
Sina jääd ja pole vahet, kas on tuulevaikus või torm.
On keegi, kes meid muudab selleks, et võiksime jääda.
Tema käes on olnud kõik meie ajad
minevikus, olevikus ja tulevikus.
Tema jääb ja temas on meilgi aega –
ajatut aega armastuses.
Lugu on ilmunud raamatus „Looja Loomingu Lummuses.“ ning avaldatud siinkohal autorite loal.
