Kuidas ma Mannerheimi liinil sõda pidasin

Sooh, Säde-vanamees on lõplikult segi läinud, Jätkusõja lõppedes oli ta vaevalt viie ja poole aastane, ohkab kindlasti keegi loo pealkirja peale. Aga asi jumala õige – 1960. aastal saadeti meid, IV kursuse poisse, sõja­väelaagrisse endisele Soomemaale, otse Mannerheimi liinile number kolm.

Mannerheimi liinile number kolm on soomlased on andnud ka VKT liini nime. Lahtikirjutatult tähendab see Viiburi–Kuparsaari–Taipale liini ja on soomlaste Jätkusõja viimane kaitsejoon. Selle kindlustustööd olid alanud tegelikult 1944. aasta alguses, nii et Punaarmee suurrünnaku ajal 9. juunil oli veel nõdralt mehitatud. VKT liin küll paindub suvel 1944, kuid ei murdu. See jäetakse maha alles vaherahu järel, septembris 1944.

Meid on 70 üliõpilast Leningra­di Kinoinseneride Instituudist, saanud neli aastat sõjalist väljaõpet ja kuuldavasti olime viimane lend, kellele see n-ö suur au osaks saab. Kõik topitud erakordselt koledasse mundrisse, jalga saanud ebapraktilised kirsasaapad (südasuvel) – hernehirmutised ju, ja kui üheülbalised figuurid siin männimetsas. Eks igasuguse armee eesmärk olegi indiviidid kokku litsuda ebamääraseks inimkogumiks. Õnneks juukseid meil maha ei aeta, poole aasta pärast ikkagi ohvitserid.