Ikka viin, viin, viin... Aga õlu?

Eesti sai 1920. aastatel piirituse müügist märkimisväärset tulu. Piiritus oli noore riigi üks väheseid ekspordiartikleid, mistõttu valitsus hakkas tegelema ka selle väljaveo korraldamisega.

Augustis 1914, I maailmasõja alguspäevil, keelati Tsaari-Venemaal mitmenädalase mobilisatsiooni ajaks viina müük. Peagi pikenes see keeld kogu sõja ajaks. Kuiv seadus rakendus loomulikult ka tsaaririigi koosseisu kuulunud Eestis.

Näiteks andis Peeter Suure merekindluse komandant, kellele allus ka Tallinna ümbrus, korralduse hävitada Saku õlletehase varud ja nii lasti jõkke voolata ligikaudu 60 000 pange käärivat või laagerduvat õlut. Võrdluseks – 1913. aastal toodeti Sakus õlut 285 333 pange.

Ilmasõja aegadel levis Eestis üha laiemalt puskari valmistamine, mida enamasti kõigepealt õpiti Vene sõjameestelt ning siis jagati kogemusi edasi.

Eestis algas viinajoomine uuesti 1918. aastal, Saksa okupatsiooni ajal, sest uued võimud lubasid alkoholiga kaubelda. Pikaleveninud sõja ajal üsnagi kehvalt toidetud Saksa sõjamehed vahetasid kaugelt toodud märjukest meeleldi siinse hea söögikraami vastu.