Küsimus Aigar Kallasele: kuidas teile meeldiks ise ametiautot parandada ja töötada ilma puhkuseta?
Homses Maalehes ilmub lugu Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) võsasaetööde viimasest riigihankest, mille hindade ja tingimustega paljud osalenud rahul pole, pidades neid liialt madalateks.
Artikli ettevalmistamise käigus küsisime võsameestelt üle Eesti, kuidas nad elavad ja hakkama saavad. Allpool on ühe mehe lugu neist, kes kujundavad Eesti majandusmetsa tuleviku nägu.
Tema loost tuleneb ka küsimus RMK juhile ja neile, kes kujunenud hinna eest vastutavad: kas teie arvates on normaalne kuus 1000 euro teenimiseks teha rasket ja kutseoskusi nõudvat välitööd aasta ringi, iga ilmaga, ilma puhkuseta ja puhkuserahata ning ajada tööasju raskestiläbitavatel teedel 1996. aasta Golfiga seda vahepeal ise parandades?
Väikeettevõtjast võsamees Pärnumaalt: pole juba paar aastast kasumist isegi unistanud!
„Sooviks vōsatööde asjas sōna sekka öelda, olen sellel alal üle kümne aasta olnud. Alustasin erasektorist, siis sai RMKsse mindud, sest seal olid hinnad kõrgemad. Erasektoris oli vähe neid, kes mõistlikke hindasid maksavad. Ka praegu on mõned erasektori kliendid, aga neid pole piisavalt, et aastaringselt tööd oleks.
Uuel RMK hankel on hinnad nii müstilised, ise pakkusin 181 eurot keskmiseks hektari hinnaks, aga selles piirkonnas algasid võitjad 150ne pealt. Kultuurihoolduse hind hektari kohta jääb 100-120 euro vahele, mis on täiesti võimatu hind selle töö tegemiseks.
Pole juba paar aastat mingist kasumist unistanud, olen rohkem rõhku pannud sellele, et meestele normaalset palka maksta, nii 1000 eurot kuus keskmiselt kätte. Häid töömehi ei ole lihtne leida.
Jooksvaid kulusid on mul kuus enam-vähem 1200-1500 euro ringis. Uut elektroonikat meil pole, GPS on töötanud meil siin viimased kuus aastat.
Saed on vanakooli omad, neid ma pole viimased 5 aastat uusi ostnud. Remondid teeme kõik ise, kaasaarvatud autodele. Autod on meil vanad, Volkswagen Golf 1996. aastast ja Volkswagen Transporter 1998. aastast, nende remondiga saame ise hakkama küll. Väljastpoolt teenust ei kasuta. Lihtsalt ei näe selleks mingit võimalust, kui tahad töömeestele palka maksta.
Riided ja turvavarustuse ostan ikka firma poolt, 200-300 eurot läheb aastas mehe kohta. Mehed ise peavad metsa ainult söögi ja joogi kaasa võtma.
Maksude kohapealt ma arvan, et riik jääb pigem miinusesse. Ise olen küll kohusetundlik maksude maksja, sellest tuleneb ka see, et raha millekski üle ei jää. Nii kaua, kuni on neid, kes makse ei maksa, ei ole lootust ka hinnatõusule.
Aga muidu on meil koostöö RMKga hea olnud. Oleme sama metsakasvataja all olnud 8 aastat, see aasta jäi viimaseks, esimesed kaks aastat alltöövõtjana ja viimased kuus aastat peatöövõtjana, enamjaolt on aastaringselt tööd olnud.
Üks huvitav asi on veel selle uue hankega: ühe mehe kohta on ette nähtud 150 hektarit aastas. See tähendab, et mees peab iga päev tööl käima, 300 päeva aastas ja tegema vähemalt 0,5 ha päevas. Tegelikkuses suhteliselt võimatu.
Ega meil ka reaalselt puhkusi pole. St kui ise võtame, siis on, aga puhkuse raha ma maksta küll ei saa. Ega see ei ole lihtne ala, millel töötada.
Tööl endal pole tegelikult häda midagi, kui kõik hästi on. Metsanduse kõrvalt tegelen ka põllumajandusega. Üritan kevadeni veel metsas käia, kui leian sobiva hinnaga tööd. Siis vist lõpetame ära ka.
Alltöövotjaks ei taha minna, sest need koorivad niipalju kui saavad. Ega tegelikult ei tahaks meeste pärast võsatööd ära lõpetada, neile ka meeldib — seltskond on hea ja kergemat tööd ei meeldi neile teha.”
