Künnitiim peaks olema nagu rallitiim

Möödunud nädalal maadlesid Eesti kündjad Keenia punase savi ja kuuma päikesega. Kohad jäid taas teise kümnesse. Samas jõuavad näiteks USA ja Horvaatia künnimehed igal aastal järjest parematele kohtadele.

Eesti künnimehed on osalenud kündmise maailmameistrivõistlustel juba aastast 1989, ent esikümnes on olnud neist vaid kaks – omaaegne meister Mait Pajo ning pöördadaraga kündja Jüri Lai. Tänavu Keenias sai Jüri Lai 11. ja Raido Kunila 18. koha.

Künda meie mehed oskavad ja nende võistluspõld pole kunagi selline songermaa nagu nii mõnelgi teisel (tänavu näiteks tšehhil või keenialsel). Vastupidi - Raido Kunila rohumaakünni avavagu oli lausa lust vaadata ja Jüri Lai on oma võistlustöö juba aastaid väga kindlalt ära teinud. Mille taha siis jäävad kõrgemad kohad?
Iga kord, kui võistlused läbi, ütlevad kündjad, et trenni jäi väheks. Kes aga selle trenni kinni maksab? Tööaeg pole ainult künnimeeste mure. Tänavu jäi töökohustuste tõttu MMi ettevalmistusest kõrvale ka künnimeeste poolt väga hinnatud treener Urmas Lees.
Puudujäägid on ka kohtunike endi ettevalmistuses. Ja et kündjad saaks tagasisidet, mida nad valesti tegid. Tema ettepanek on, et ka kodustel võistlustel saaks reegliks, et kündi hindaksid kogemustega väliskohtunikud.