Eesti veekogudes leiduv elavhõbe lendab siia troopikast
Elavhõbe jõuab meie vetesse muuhulgas heitvee ja fossiilsete kütuste põletamisel.
Eesti mereistituudi 2015. aasta uuringus “Saasteainete uuring Läänemere kalas” kirjutatakse, et vette jõuab elavhõbe kõige otsesemalt kloorleeliste tööstuse ja elektrijaamade, metallurgia, jäätmekäitluse, akude, mõõte- ja juhtseadmete (nt termomeetrid), lampide, elektroonika jms kaudu.
Ent neist allikaist jõuab elavhõbedat vette aina vähem, sest Eestis on keskkonnanõuded karmid, jäätmekäitlus tasemel ning elavhõbedat peaks rannikuvette jõudma vähe. Ometi seda seal leidub. Kust see siis tuleb?
Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi vanemteadur Arvo Tuvikene teab vastust – tuhandete kilomeetrite kauguselt troopilistelt aladelt.
„Elavhõbe on sihuke aine, mis Eestisse satub suuresti atmosfääri kaudu,“ lausus Tuvikene. „Ta tuleb soojemast kliimast. See metall aurub kuskil troopikas atmosfäärikihtidesse ja õhumassid kannavad seda poolustele või meie poole külmemasse kliimasse. Siin ta kondenseerub ja sadeneb alla.“
Seetõttu saavadki meie rannikuveekogud palju elavhõbedat.
„Ja nüüd mis veel halba juhtub on see, et vees elavad ühed bakterid, mis sünteesivad sellest elavhõbedast nn metüülelavhõbeda, mis on orgaaniline elavhõbe ja mis muutub automaatselt oluliselt toksilisemaks, kuna organismil ei ole selliseid kaitsemehhanisme, et teda eemale hoida. Ta lihtsalt lahustub läbi rakumembraanide, läbi lõpusmembraanide lähevad hästi kalasse ja see on see mehhanism, kuidas see elavhõbe hakkab kalasse akumuleeruma,“ selgitas Tuvikene.
Setted ja taimed on tähtsad
See, millises koguses elavhõbe veekogus eluorganismidesse jõuab, sõltub veekogust. Kui on puhtaveeline ja väheste taimede ning setetega veekogu, saavad kalad toksilisi aineid rohkem ning neid püüdes ja süües jõuavad ohtlikud ained ka inimese organismi.
„Kõik organismid, pluss veel ka setted ja taimed, kõik võtavad neid aineid sisse ja mida rohkem neid organisme on, seda rohkem see nii-öelda lahustub või jaotub süsteemis,“ rääkis Tuvikene. „Mida toitaineterikkam on veekogu ja mida rohkem on organisme, seda vähem toksilised ained mõjuvad kahjulikult.“
Tuvikene tõi näite Skandinaaviast. Soome, Rootsi ja Norra aladel on hästi puhtaid vähetoitelisi oligotroofseid järvi. Seal on haugides ülemäära elavhõbedat.
„Isegi on soovitused, et inimesed, kui te sealt püüate, siis laske kalad tagasi – nad on natuke tervisele kahjulikud. Ja see on puhtalt tänu sellele, et seal on neid organisme vähe, muda on vähe, taimi on vähe,“ rääkis kalateadlane.
Tema sõnul oleneb kalasse ladestunud mürkide hulk sellest, kui rasvane kala on.
„Tüüpilised, kõige mürgisemad ained on enamasti nn rasvlahustuvad ained. Nad lahustuvad halvasti vees, aga lahustuvad hästi organismides,“ lausus Tuvikene. „See ongi see põhjus, miks need organismid need ained sealt veest piltlikult öeldes kokku korjavad ja endase koguvad.“
