Kui me kolmandal päeval tekile tõusime, oli tormituul end ammendanud. Me lõikasime end reipalt läbi tüüne mere, laeva nina suunatud päikesest valgustatud rannale eespool.

“Šotimaa,” märkis Harry. “Me oleme siin – Fraserburgh’is.”

Ta näitas oma kaardil sadamat, mis avanes meie ees.

Naised ja lapsed valgusid kajutitest välja, et saada osa päikesepaistest; nende käsivartel aga rippusid läbiligunenud riided ja tekid.