MAALEHE ARHIIVIST | Kersti Kreismann: olen alati suurelt unistanud

Täna, 25. jaanuaril on sündimise päev Kersti Kreismannil. Avaldame sel puhul uuesti intervjuu, mis ilmus Maalehes aasta tagasi, näitleja 70. sünnipäeval.

“Ma väga kohe ei tahaks maale tagasi,” ütleb Kersti Kreismann. “Mina olen ikka väga maakas,” vastan. “Ma tean!” ütleb Kersti. Ja siis me räägime. Õigemini tema räägib, mina rohkem kuulan.

Kersti Kreismann sai 25. jaanuaril 70aastaseks. Ta tuleb kohtuma tennist mängimast. Ütleb, et hakkas seda kuningate mängu harrastama, kui sai 60. Draamateatris tähistatakse oma suure näitleja juubelit 27. jaanuaril, kui nad koos kursusekaaslase Martin Veinmanniga mängivad lavastuses “Julia ja Romeo”.

Just jaanuaris on palju näitlejaid sündinud.

On. Ei tea, miks. Tundub sobiv tähtkuju.

Usute te seda värki?

(Ei raiska sõnu, raputab napilt pead.) Me pidime sina peale minema.

Ma arvan, see “teie” tuleb sellest, et ma juba 43 aastat (Kersti Kreismann mängis 1973. aastal esietendunud Adolf Šapiro lavastuses “Kolm õde”, mida ma aasta hiljem vaatama jäingi, Irinat...) mõtlen teist kui Teiest. Mõtlen kui korralikust koolitüdrukust, kelle juuksed alati kammitud ja seelik sirge ...

... aga nii ongi. Jah.

Ja ometi on mehed teie elus ja sõbrad just boheemlikud. Kuidas nad üldse on julgenud sulle läheneda?

Julgenud ... hm, eks ma ise ikka ka süüdi olen. Mind on ennast tõmmanud nende poole. Kui ma tagasihoidliku korraliku maatüdrukuna Tallinna tulin, siis kõige ahvatlevam oligi just see ringkond. See, kuhu ma lõpuks sattusin ning kus ma kõige rajumad ja põnevamad noorusaastad ju olin. Aastakümned.

Ega ma lavakunstikooli kohe läinud, läksin Tartusse kaugõppesse eesti filoloogiat õppima. Elasin Tallinnas. See kolm aastat oli mul kohutavalt nukker ja üksik olemine. Hing ihaldas midagi muu-uuud, aga kohanemine võttis palju aega.

See oli selline puhveraeg. Ma ei oleks saanud lavakunsti sisse, kui oleksin tulnud otse keskkoolist. Olin väga kompleksides kinni. Ega see eneses kahtlemine ole siiani kadunud.

Samas kõik läks väga hästi.

Kõik läks väga hästi. Viimasel hetkel läksin lavakasse proovima ja saingi sisse. (Mulle jääb kuulates mulje, et Kersti Kreismann imestab selle üle veel nüüdki.)

See, et sattusin Juhan Viidin­guga ühele kursusele... Temaga me saime sõpradeks esimesest päevast peale.