Kuidas sündis Urmas Alenderi saatuse lauluna tuntud luuletus "Teisel pool vett"

Kirjanik Lehte Hainsalu tõdeb vestluses ajakirjanik Margus Mikomägiga, et looming elab oma elu, loojast sõltumata. Kujukas näide on sellest on tema enda luuletus "Teisel pool vett".

Luuletus ilmus esimest korda 1972. aastal kogus “Siinpool Toone voolamist”, kuid sai hoopis teise tähenduse, kui Urmas Alender Estoniaga koos hukkus.

Lehte Hainsalu räägib, millest ajendatult ta selle luuletuse kirjutas:

"Mul oli jälle üks laps sündinud, olin laste vang. Mõtlesin, et lähen huvitavale koosolekule kirjanike liidus. Lähen kultuursete inimeste sekka, saan natuke vaimu ka. Seal vennad kaklesid, ei mäleta seda, mis teemaks oli.

Tulin veidi pettunult koju ja mõtlesin, et küll on palju vett inimeste vahel. Tavaliselt tuleb tüli möödarääkimisest, mitte põhimõtetest.

Lumi oli mantlikrae peal sulamata veel, kui kirjutasin püstijalu selle luuletuse. Ega ta ole värsitehniline kõrgklass. Ta tuli nii, nagu tuli. Ja eks sellega läks samuti, nagu oli. See oli Alendri saatuse laul. Alguses arvati, et see on ilus armastusluuletus, mida ju ka on. “Ma kuulsin, sa hüüdsid seal teisel pool vett...”."

Margus Mikomägi pikka intervjuud Lehte Hainsaluga saad lugeda SIIT.

LEHTE HAINSALU, "TEISEL POOL VETT"

Ma kuulsin, sa hüüdsid mind teisel pool vett,

su hääl oli nukker ja hell.

Ma kuulsin, ma seisma jäin teisel pool vett –

ei silda, ei paatigi sel.

Sa hüüad, sa hüüad mind teisel pool vett,

ja vangi mind võttis su hääl.

Nüüd jooksen ja ahastan teisel pool vett –

ei parvegi lainete pääl.

Nii palju on vett, et otsa ei näe

ja ujudes lõppeks mul jaks.

Kui ujuksid vastu ja annaksid käe,

las põhja siis vajuks me kaks!

Aga ei , aga ei – sul teisel pool vett

on aru ja mõistus veel peas.

Ja ei, ja ei – mul teisel pool vett

on aru ja mõistus veel peas.

Ma hüüan, sa hüüad nii teisel pool vett

ja paati ei seleta silm.

Nii seisame teine teisel pool vett,

kuni pimedaks läheb maailm.