HOMSES MAALEHES | Heli Läätse poeg Indrek Saul: ema oli leplik, hooliv ja pühendunud
Kui palju oli sinu jaoks lapsepõlves tunda, et ema kuulus küll sulle, kuid samal ajal ka kogu eesti rahvale?
Eks seda oli tunda küll. Ema ja isa olid palju ära. Nende töö oli ju selline, et kui teised inimesed töölt koju tulid, siis nemad hakkasid parajasti tööle minema. Samas olen mõelnud, et väga vähestel lastel on olnud võimalus oma vanemate tegemistest nii palju osa saada.
Mõnikord võeti näitlejate-lauljate lapsi puht olude sunnil ringreisidele kaasa, n-ö kulisside vahele. Kas sul on sedalaadi mälestusi ka?
Vahel võeti muidugi, aga eks see oli minu jaoks üks paras piin. Suurema osa ajast ei olnud seal midagi teha, jube igav oli. Ühel Hiiumaa reisil hakkaski nii igav, et kolasin ringi ja suutsin talvisel ajal kuhugi kraavi kukkuda, end märjaks ja haigeks teha. Küll on aga väga ilusad mälestused ühelt ema lavajuubeli reisist, koos isaga. Mina olin siis juba suurem poiss, mõistsin asju palju paremini. Mäletan, kui ilusti nad seal koos musitseerisid, see oli väga vahva.
Heli Lääts oli lõpmata suure südamega, hoidis enamasti oma emotsioone tavaelus varjul. Mille peale selline armas inimene üldse vihastada võis?
Mõtlesin täna ka ise millegipärast selle peale.
Mäletan, et ema oli oma elu jooksul tõsiselt vihane ainult mõnel korral. Ta oli tõesti lepliku loomuga, hooliv ja pühendunud. Ja kui tema laulude sõnumi peale mõelda, siis mingis mõttes oli ta mulle nagu hingekarjane.
Pikemat intervjuud kodusest elust, ühistest ringreisidest ning muusikast loe juba homsest Maalehest.
