Vaatamata tema ah-kurat-võtku-suhtumisele, oli Paul ikkagi üks neid tundlikke mehi, kes olid teenistuskohustuste täitmisel alati valvsad, olgu siis magades või ärkvel.
Võib-olla oli see sõja pärandus. Äkitselt kargas ta jalule, habemetüügastes nägu pinges, ning kuulatas nii pingsalt, et minagi tõusin istukile, kuigi ma ei kuulnud midagi iseäralikku.
“Mootor – kuula mootorit!” sõnas ta kähedalt. Nüüd kuulsin ka mina. Mootori pidev madalahäälne nurrumine oli muutunud valjemaks kolisemiseks.