Jahi- ja metsamees: Eesti hundid vajavad kaitset
Meediakanalites levib info, et hundid on verejanulised, söövad koeri ja teevad muid sigadusi. Tuleb kurvastusega nentida, et leidub tõesti väike hulk hunte, kes on hakanud inimeste läheduses tõsiseid pahandusi tegema.
Millest see tuleb? Ma pole veel kuulnud asjakohaseid põhjendusi, miks hundid sellisel viisil käituvad.
Kui olin veel poisike, sõid hundid meie taksikoera ära. Täpsemalt, tegemist oli kahe noore hundiga, kes külakoeri kimbutasid. Nad olid nii jultunud, et käisid öösiti lausa köögiakna all lindude söögimaja peale oma märgistusi jätmas. Sedasi ei saanud see asi kaua kesta ning need hundid kütiti üsna kiiresti ära. Mõlemal juhul oli tegu noore omapäi jäänud hundiga. Lapsena oli mul hea meel, et minu taksikoera ärasööjad karistuse said.
Nüüd tekib küsimus, miks hunt üldse taksikoera ära sõi? Kui ma lapsena sellele ei mõelnud, siis täiskasvanuna vajab see küsimus vastust. Olen nüüdseks olnud jahimees juba üle kümne aasta ja tean, et just noored ja haiged hundid söövad koeri. See, et haiged hundid koeri söövad on loogiline – kui hunt on kärnas, on ta kaotanud oma jõuvarud ja pole võimeline metsast saaki kätte saama. Õuel olev koer on ilmselt ainuke saak, millest tema jõud talvel üle käib. Lambad on enamasti lauta kevadet ootama viidud. See selgitab, miks haige hunt koeri sööb, kuid miks just noored hundid koeri ja lambaid söövad?
Siin jõuamegi probleemi tuumani. Hunt on karjaloom ning toimivas karjas on ema, isa ja kutsikad, kes õppivad vanemate toel ellu jääma ja püüdma saaki hiirest kuni põdrani. Aga mis juhtub, kui ema ja isa saavad mingil põhjusel hukka? Siis hakkavadki noored kutsikad koeri ja lambaid sööma, sest nad ei oska veel metsikuid loomi nii hästi kätte saada ning nälg ja kurnatus sunnib neid inimasustusele aina lähemale tulema.
Kui noored hundid on kord koerte või lammaste maitse suhu saanud, siis ei hakkagi nad proovima enam metsloomi püüda. Juhthuntide hukka saamise põhjuseks on enamasti jahipidamine, harvematel juhtudel liiklusõnnetused või haigused.
Seega peamised probleemid on praegu juhthuntide küttimine ning jahimeeste soovimatus ohjata kärntõve levikut hundi saakloomade seas (kährik ja rebane). Jahimeeste maailmas on laialt levinud arusaam, et hunt on halb ja tuleb likvideerida. Minule see mõttelaad külge pole hakanud. Pean huntidest väga lugu ja tunnen neile praegustel rasketel aegadel lausa kaasa. Hoolimata sellest, et kaks noort omapäi jäänud hunti lapsepõlves minu taksikoerast endale snäki tegid. Nende teo pärast ei saa ma vihata teisi hunte. Kui suhtuksin kõikidesse huntidesse ühtmoodi, oleks see ülekohtune.
Huntide küttimine peaks toimuma koostöös hundiuurijatega, aga hetkel ei suuda jahimehed nendega ühist (et jahitavateks oleks problemaatilised isendid) keelt leida. Püssitoru ette satub täiesti toimivaid terve käitumisega hundikarju, kelle juhtliikmete küttimisega tekib probleemseid hunte ainult juurde. Ainuüksi ühe juhtliikme küttimine võib juba probleemsete huntide tekke kaasa tuua, kuna võsavillemid küttivad karjas ja jahti viivad läbi ikkagi karja juhid.
Näiteks tasub hoolega kaaluda ja hundiuurijatega kiirel telefonivestlusel kindlaks teha, kas sisse piiratud hundikarja tasuks küttima hakata või mitte.
Üksikute huntide laskmine aga ei vajaks niivõrd ulatuslikku koostööd jahimehe ja hundiuurijate vahel. Küll aga tuleks kindlasti küttida rohkem kärntõve leviku peamisi allikaid rebaseid ja kährikuid.
Looduse hoidmiseks tuleb jahimeestelgi oma arusama ja suhtumist huntidesse muuta. Mõistan, et see on raske, sest huntidega koos konkureeritakse ühtedele ja samadele saakulukitele (põder, punahirv, metssiga ja metskits), kuid mis on olulisem – kas see, et hundid terroriseerivad külaelanikke ja lambakasvatajaid või rahulik kooselu ühe majesteetlikuma metsaasukaga Eesti looduses?
