Oma võimalust ootav filmimaterjal siurulind Underist
Oma flmi Siuru kirjandusrühmitusest ja Marie Underist, kelle 135. sünniaastapäev on 27. märtsil, pidi filmimees aga teadmata ajaks pooleli jätma.
Jõeranna filmograafia on lehekülgi pikk. Aga iga filmitegija portfellis peab marssalikepina olema vähemalt üks suur lugu. Jõerannal on selleks film Siuru kirjandusrühmitusest ja Marie Underi luulessetulekust.
Raimo, eelmisel aastal tähistati sadat aastat Siuru kirjandusrühmitusest, mis oli ... ma ei tea, kas eelõitseng Eesti Vabariigile, aga kindlasti kirjanduse moderniseerija (näiteks Barbarus), romantiseerija (Tuglas, Gailit) ja tõi erootiliste teemade varasemast vabama kasutamise füsioloogiliste viideteni välja (Under). Ajakiri Looming pühendas Siurule läinud aasta septembrinumbri ja seal oli uuesti vaatluse all ka Tuglase– Underi–Adsoni armastushulknurk. Sellesse kuulus ka Underi abikaasa Hacker ja... Kes veel?
Nurki lisasid naised, kes tiirutasid sel ajal Tuglase ümber: näiteks Elo Oinas, Marie Heiberg, ka tantsija Ella Ilbak. Adson on väitnud, et Semper oli samuti sel ajal Underisse armunud, tohutult imetles teda ka Visnapuu. Ja oli seal veel peresõber, kunstnik Ants Laikmaa. Ning samal ajal Tuglasega saabus Eestisse ka Eduard Vilde, kes Underi esimese iidolina oli omal ajal naisele suurt mõju avaldanud ja temaga kurameerida üritanud.
Kuidas Marie Underi filmiprojekt nelja aasta eest käivitus?
“Eesti Vabariik 100” filmiideede konkursile laekus umbes 200 tööd. Pärast esialgset valikut kirjutati 15–20 stsenaariumi. Žürii esimene otsus tühistati, kuna ilmnes huvide konflikt. Siis nimetati uus žürii, projektid kandideerisid taas. Uus otsus erines vanast vaid selle poolest, et juba välja valitud Siuru-film asendati lastefilmiga.
Said tänu Ela ja Sära stipendiumile teemasse sisse lugeda ja vehkisid stsenaariumist valmis kaheksa versiooni...
Filmistsenaariumi kirjutamine ongi eelkõige ümberkirjutamine. Teed selgeks tausta ja püüad üles leida loo, millel oleks draamat, algus, keskpaik ja lõpp. Alustuseks on su ees tükk ajastut kõigi tollaste inimestega, nende mälu, mõjude, unistuste ja hirmudega. Ning siis tuleb hakata sellest välja puhastama seda, mis sind kõige rohkem huvitab, seda, mis on tähtis ka tänapäeval.
Esimene versioon sai nimeks “Sinine lind”, sellest sündis “Puudutus”, siis “Printsess, paaž ja Felix”. Sina ise, tehes stsenaariumist vahepeal ühe tõlke, pakkusid välja päris hea ingliskeelse pealkirja “First Page”, kus page on nii paaž kui ka lehekülg.
Lugu räägib, kuidas Marie Underist saab luuletaja. Kaheksas versioon kannab lihtsat ja selget pealkirja “Marie sonetid”.
Eelmisel aastal lõpetasid koos Kiur Aarmaga filmi hoopis teisest romantilisest ajast ja teistest romantilistest kangelastest – “Rodeo”, mis räägib Mart Laari esimesest valitsusest ja vabariigi ülesehitamisest ja mis on nüüd kõvasti kiita saanud. Oletan, et siis sul mahti Siuru peale mõelda ei olnud.
Viimastel aastatel olen elanud mitmes ajas vaheldumisi. Üks oli “Rodeo” – 25 aasta tagune aeg, mil Eesti riiki teist korda üles ehitati. Ja siis oli saja aasta tagune aeg, kui riiki kõigepealt loodi – see oli siis Siuru aeg.
Lavastasime teles ka Päästekomitee seitse päeva. Väga kihvt ja põnev lugu, millest enamik inimesi polnud varem mitte midagi kuulnud.
Sa võid valmistuda ning hirmsasti tahta teha filmi Underist ja Tuglasest, aga riigile piisab, kui teed vaid telelavastuse Konikust ja Pätsist.
Keerutasin kaua Underi ümber, proovisin teda mõista nii naisena, luuletajana kui emana, kuni ühel hetkel tundus, et sain ta kätte. See oli võimas. Ja siis sain teada, et filmi ei tule. Aga taaskäivitamine ei ole lihtne.
Olulist Siuru teemat on teatris korduvalt läbi võetud. Valhalla üliõpilasteater mängis 1984. aastal Tiit Pruuli kirjutatud Siuru-tükki “Carpe diem” (ma ei teagi, milleks päeva tuli kasutada, kirjutamiseks või armastamiseks või siis vahelduvalt), kus näiteks Adson oli Jüri Luik ja Tuglas Margus Kasterpalu, Gailit aga Toomas Kiho. Toona mõjus lavastus nii rahvuslikuna, et keelati pärast esietendust ära (hiljem lubati uuesti lavale). Heidi Sarapuu tegi Variuse teatris lavastuse “Sinine puri”. Jaanus Rohumaa lavastas Rakveres “Noor Eesti”, kus Under oli Ülle Lichtfeldt...
Filmi väljendusvahendid on teised. Kõik on konkreetsem, kaameraga saame tegelastele lähemale. Filmi käsutuses on reaalsuse illusiooni loomine.
Marie Under ise pani oma kümmet kogu koondava raamatu pealkirjaks “Ja liha sai sõnaks”. Millist eneseületust nõudis möödunud sajandi alguses naiselt tulla avalikkuse ette erootiliste, kehalist armastust ülistavate luuletustega! Üksi ta poleks sellega hakkama saanud. Tõuge tuli tema iidolilt Tuglaselt.
Aga Under oli ka kahe tütre ema, jumalakartliku isa tütar. Tahtsin näidata tumedama Underi sündi, naise eneseületust ja poeediks saamist. Film alanuks Tuglase saabumisega Eestisse ja Underi ellu 1917. aasta kevadel ning päädinud inimpelgliku Underi ülesastumisega Estonia laval, Siuru peol sama aasta sügisel.
Pärast Siuru aega ei esinenud Under enam kunagi avalikult oma värssidega. Kuidas ta tookord julges?
Sirje Kiin on Underi monograafias viidanud, et Mariest poleks Tuglaseta poetessi saanud. Ja ehk ka Adsonita, kes temasse jäägitult uskus ning oma kauni maamõõtjakäekirjaga naise värsse kalligraafiliselt ümber kirjutas. (Filmikatkendis kirjutab Mait Malmsten Tuglasena neid Mirtel Pohla paljale seljale, see toob mulle meelde Peter Greenaway “Padjaraamatu”.)
Under kirjutas sisemisest vajadusest ja elaaniga, aga võis käsikirju tuulde loopida ega hoolinud avaldamisest nii väga.
Underi ja Tuglase elusid vaadates võib vabalt öelda, et siit saaks ühe väga suure eepilise loo. Seda võib vaadata ka kui XX sajandi eesti kultuuri lugu, mis algas 1917. aastal, kui nad kohtusid ja mõne nädala Kehra lähedal Birkenruh’s suvitasid.
Kumbagi aitas elus tema paaž – üht Adson ja teist truu Elo. Underist kujunes iga luulekoguga üha võimsam luuletaja.
Tuglas keskendus rohkem kriitikale, uue vabariigi kirjanduselu juhtimisele. 1944. aastal, mil nad olid juba muide kuuekümnesed, õnnestus Eestist lahkuda Underil Adsoniga. Ka Tuglas ja Elo üritasid, aga valisid vale taktika ja pidid jääma. Nad asusid elama Underi ja Adsoni tühjaks jäänud majja Nõmmel.
Underi ja Tuglase armastuslugu avastati alles pärast nende surma, kui tulid välja kunagised armastuskirjad. Oleks ainest teleseriaalile. Või suurele eepilisele filmile. Võiks teha dokumentaalfilmi. Kui tuleb õige aeg.
Arvata võib, et varem või hiljem meil suur film Marie Underist valmis vändatakse.
Neid, kel on peas oma Under, on ilmselt mitmeid. Nii võib öelda, et ka sada aastat pärast Siurut on Marie Underi paaže kõik eesti kultuuri nurgatagused täis. Underi elegants, elaan ja erootika ei anna ka tänapäeval rahu. Näiteks Jürgen Rooste pealkirjastas oma esikkogu just Underi samanimelise esikkogu järgi “Sonetid” (kuigi Jürgeni raamatus pole ühtki sonetti). Ja Karl Martin Sinijärv oma luulekogu Underi “Mureliku suuga” järgi “Sureliku Muuga” (Muuga mõisas Karla tolle kirjutamist alustaski).
Kuigi sajanditagusest luulest ei pea rääkima surmtõsiselt, jääb ta oluliseks ikka. Ja olen kindel, et kui Raimo Jõerand teeb Underist filmi, ei saa olla surmtõsine seegi. Just tõsistest asjadest ei pea alati surmtõsiselt rääkima.
