"Väike on raamatus suur" – sel nädalal tähistatakse kõikjal üle Eesti lasteraamatupäeva

Rahvusvahelist lasteraamatupäeva tähistatakse iga aasta 2. aprillil, sest just sel päeval aastal 1805 sündis tuntud muinasjutuvestja Hans Christian Andersen.

Üle Eesti toimuvad nädala jooksul suuremates ja väiksemates raamatukogudes ning rahvamajades lasteraamatupäeva puhul mitmed üritused, kuhu kõik on oodatud lasteraamatute ja -kirjanikega tutvuma.

Lasteraamatupäeva tegevusi koordineerib ülemaailmselt Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu, kelle jaoks on tänavuseks pidupäevaks tervitussõnumi pealkirjaga "Väike on raamatus suur" kirjutanud Läti lastekirjanik Inese Zandere.

Väike on raamatus suur

Inimene püüdleb kindla rütmi ja mustri poole: nagu füüsikakatses korrastab magnetjõud metallilaaste, nagu lumehelves loob veest kristalle. Lastele meeldivad muinasjutus või luuletuses kordused, refräänid, universaalsed motiivid, sest neid on võimalik korduvalt ära tunda, nad loovad tekstile mustri. Maailm saab kenasti korda.

Mäletan ikka veel, kuidas ma lapsepõlves võitlesin iseendaga õigluse ja sümmeetria eest, parema ja vasaku poole võrdõiguslikkuse eest: kui trummeldasin sõrmedega vastu lauda, lugesin kaasa, mitu korda iga sõrmega löön, et teised sõrmed ei solvuks. Plaksutades lõin tavaliselt paremat peopesa vastu vasakut, aga mulle tundus, et see on ebaõiglane, ja õppisin plaksu lööma ka teistpidi – vasakuga vastu paremat. Selline vaistlik püüdlus tasakaalu suunas on naljakas jah, aga see annab märku soovist mitte lubada maailmal viltu vajuda. Oli selline tunne, et just minust sõltub see, et kõik püsima jääks.

Ka laste püüdlus luuletuste ja juttude poole on seotud sooviga luua mustrit maailma kaosesse. Kõik püüdleb ebamäärasuses hulpimisest korrastatuse poole. Liisusalmid, rahvalaulud, laulumängud, muinasjutud, luule – kõik need rütmi pandud olemasolemise vormid aitavad väikesel inimesel luua struktuuri suures kaoses, milles ta peab viibima. See võimaldab intuitiivselt tajuda, et korraloomine maailmas on võimalik ja igaühel on selles oma unikaalne koht. Kõik toimib: teksti rütmiline korrastatus, tähemärkide reastatus, lehekülgede kujundus, raamatud kui mulje hea ülesehitusega tervikust. Väikses avaneb suur ja me modelleerime lasteraamatutes seda intuitiivselt, isegi kui üldse ei mõtle jumalast või fraktaalteooriast.

Lasteraamat on imeline jõud, mis võimendab väikese inimese suurt soovi ja võimet olemas olla. Julgust elada.

Raamatus on väike alati suur, just nüüd, mitte alles täiskasvanuna.

Raamat on saladus, millest võib leida ka seda, mida sealt ei otsita või veel ei osata leida.

See, millele lugeja oma vanuses pihta ei saa, jätab teadvusse jälje, toimib edasi; ka see, millest vaid osaliselt aru saadud. Pildiraamat võib olla tark kultuuriaarde laegas ka täiskasvanule, nagu ka laps võib lugeda täiskasvanute raamatut ja leida sellest enda loo, enda elutunnetuse.

Kultuurikontekst kujundab inimest, valmistab ette muljeteks, mis ootavad ees tulevikus, ja katsumusteks, mis tuleb läbi elada, säilitades ennast kui tervikut.

Lasteraamat – see on väikeste suuruse austamine. See on maailma iga kord uuesti loomine, see mänguliselt kaunis tõsidus, ilma milleta kõik, ka lastekirjandus, on vaid tühi rahmeldamine.

Tõlkinud Contra.