MAALEHE ARHIIVIST | Mati Talvik: ainult eriti kõvad kujud tulevad telemaja labürintidest välja elu ja tervisega

Täna, 25. juulil suri kauaaegne ETV saatejuht Mati Talvik. Taasavaldame sel puhul pisut enam kui aasta tagasi Maalehes ilmunud intervjuu.

Loo pealkirja mõtte – ainult eriti kõvad kujud tulevad telemaja labürintidest elu ja tervisega välja – ütles 11. aprillil (2017 - toim) 75aastaseks saav ja pool sajandit oma elust teletööle pühendanud Mati Talvik välja mõni aeg tagasi. Ja lõpetas sõnadega: "Aga kõvad pole kunagi inglid olnud."

Kui kõvast puust telelegend Talvik siis on, räägivad teised teletähed.

Raul Rebane: pingelisel ajal oli Mati kogu aeg eetris

Oli 20. jaanuari õhtu 1991. ETV eetris käis poliitikasaade, mida tegid Mati Talvik ja Virve Liivanõmm.

Järsku pani režissöör sisse otsepildi, ekraanil oli hirmus tulistamine ja kisa. Sama ootamatu oli see ka Matile, aga ta kogus ennast hetkega ja hakkas asja analüüsima. Ülikiiresti tuvastas ta, et tegu on Riiaga. Läksime kõik tööle, hankisime infot, käisime stuudios, andsime Matile ja Virvele paberilehti teabe, arvude ja meeleoludega.

Kesköö paiku viisin Matile viimaseid andmeid, kui ta ootamatult kutsus mind eetrisse, et „räägi uudised ära!“. Rääkisin, ja kui kõik oli lõppenud, läksin koju. Abikaasa saatis mind kohe peegli ette ning selgus, et ma olin käinud eetris, kampsun tagurpidi seljas ja olnud niimoodi kogu õhtu. Seda polnud keegi tähele pannud, ka ma ise! Oli erakordne ja pingeline aeg ning Mati oli sel ajal kogu aeg eetris, ja see on ka ajakirjanikule ebatavaline eluetapp.

Mati Talviku teekond meelelahutajast poliitikakommentaatorini ja sealt edasi ajaloopublitsistini on muidugi ainulaadne. See ei olegi mõistusega aru saadav asi.

Ilmselt talle meeldib see, mida ta teeb, muidu ei tuleks välja. Aga see, mida ta praegu teeb – Eesti ajaloo säilitamine koos toimetaja Renita Timaku ja režissöör Indrek Kanguriga saatega "Ajavaod" – on midagi sellist, millel on meie kõigi jaoks erakordne väärtus.

Ja siit isiklik seisukoht: kui kuskil on võimalus mingeid ajakirjandus-, kultuuri- või elutööpreemiaid välja anda, siis Mati Talvik ja tema tiim on selle saatega minu kandidaat.

Heimar Lenk: lõime klaase kokku ja tänasime noort Talvikut

Olen alati imestanud Mati rahuliku olemuse üle, mis ei sega samas vastu võtmast kardinaalseid otsuseid. Ta võib ühtmoodi meisterlikult teha saatesarja nii Suure Isamaasõja ajaloo või Eesti Vabariigi saamisloo kohta. Ma ei imestaks, kui tulemas on veel ka pikem dokumentaaljutustus pealkirjaga “Eestlased Euroopa Liidus“.

Selle rahuliku otsustusvõime kohta meenub üks äge parteikoosolek raskest stagnaajast. Jälle oli keegi ETV noor ajakirjanik viinaviskamisega vahele jäänud ja Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee nõudis asja arutamist avalikul koosolekul.

Algul võtsid sõna partei keskkomitee tähtsad ninad eesotsas sekretär Rein Ristlaanega ja siis pidid endale tuhka pähe raputama ka töökollektiivi liikmed ehk ETV toimetajad. Uno Maasikas läks rahva ette „raske südamega“ ja sõnas umbes nõndaviisi: "Kui siia saali panna püsti suur tünn kogu selle kärakaga, mis siin majas ära joodud, siis meie noore kolleegi osa oleks nähtamatult väike. Andestagem talle!“

Andres Vihalem noomis noormeest ja võlus temalt välja lubaduse, et too enam niiviisi ei käitu.

Ei tea, kui pikaks oleks lahtine parteikoosolek läinud, kui Mati Talvik noorte kommunistide esindajana poleks püsti tõusnud ja lausunud lühidalt umbes järgmised read. „Mis siin ikka rohkem arutada. Kõik on asjast õigesti aru saanud ja võimelised tegema vastavad järeldused.“ Rahvas plaksutas.

Nõupidamine lõpetatigi ära ja rahvahulk voolas alla kohvikusse. Edukat koosolekut tähistama. Kes tellis kokteili Tšaikovski, mis tähendas kohvi sisse valatud konjakit; kes Rimski Korsakovi, mis tähendas tee sisse valatud viskit; kes Vana Tallinna likööri rõõsa koorega. Löödi klaase kokku ja tänati noort Talvikut, kes nii osavalt oli suutnud parteimehed keskkomitesse tagasi saata.

Ivo Linna: Mati on tegelikult minu muusikalise tee isa

Kummalisel kombel oli tal minusse kohe alguses palju usku, nii et minu teleesinemised ei lõppenud ju esimese saatega. Olen hiljem kuulanud neid oma esimesi linte – no üks hale piiksumine! Aga ju ta siis nägi nende puude taga metsa.

Päris tuttavaks sain Matiga tegelikult selle tõttu, et mu vend oli Mati õe Tiinaga abielus…

1968. aasta kevadel mängisime Tartu Ametühingute Nõukogu kultuurihoones ansambliga System. Nad tulid meid Tallinnast kuulama, mina jõudsin seal õhtu jooksul laulda ehk 10–15 lugu. Siis ta ütleski, et … ohhoo, meil hakkab sügisel teles pihta täiesti uus saade, "Kanal 13", noortesaade … mida ta ka oli … tule laulma!

Kogu järgnev suhtlus käis tollal telefoni teel – küll suvel Saaremaa postkontorist, küll Tartu Ülikooli intri telefoni kaudu. Nii ma sinna Tallinna sügisel lindistama sattusingi. Aga juba siis jättis ta kuidagi sõnaka, hea jutuga ja otsusekindla inimese mulje.

Ja praegu – kui inimene suudab juba korralikus vanuses teha teles täiesti arvestatavat ja tasemel tööd, siis … siis nii ongi! Tema eraelu ja muud seiklused mind lihtsalt ei huvita, aga ta on kahtlematult üks Eesti Televisiooni alustalasid, on jälginud selle kujunemist vaat et Eesti tugevaimaks kaubamärgiks.

Artur Talvik: ärimehesoolikat pole tal kunagi olnud

Eks isast võib ju igasugu lugusid rääkida. Kas või sellest, kui kõva ärimees ta oli. Olgu ette ära öeldud, et see asi tal küll kuidagi välja ei tulnud. Oli nõukaaeg ja ega tema neid tutvuste värke küll ära kasutada osanud…

Käisime kord koos metsa tegemas, et suvilat ehitama hakata. Natuke tuli maksta, aga suurema osa pidime saama töö eest. Et teeme rohkem, kui meile vaja on, aga ülejäänu saaksime suvila ehituseks. Käisime ikka talvel ja suvel ka. Mina olin sel ajal mingi 17.

Tema pidas seal sõpradega pidu. Minul oli ka üks sõber kaasas, meie tegime tööd. Lausa elasime seal metsas, kusagil Lääne-Virumaal. Kui tuli aeg hakata palke saekaatrisse viima, selgus, et üks tema sõber, paras viinanina, oli meie palgid vahepeal maha müünud. Viina eest… Või sai natuke raha ka.

Siis läksin ja ütlesin: kurat, nüüd läheme ja anname sellele tüübile ühe paraja ketuka. Ja tema? “Oh, ärme ikka nii teeme! Ta päris tore tüüp, lase olla…” Nii et just selline ärimees ta oli ja on praegugi. See teda iseloomustabki.

Ta oli omal ajal eriti tuntud inimene. Seepärast oli ju võimalusi igasugu tutvusi ära kasutada, aga ei tulnud tal see kuidagi välja. Hing oli mujal kinni. Äkki on tänu sellele tema südametunnistus ka puhtam.

Enn Eesmaa: olen Matile mitu korda südamele pannud, et ta oma teleaastakümneist raamatu kirjutaks

Mati Talvik on meie telemaastikul täiesti ainulaadne nähtus. Kuigi ekraanilemmikud vahelduvad loomulikult koos põlvkondade vahetusega, on ometi mõned, kelle tähendus on suurem ja olulisem mõne hooaja või saatesarja tuntusest.

Karjääri pikkuselt ja toimekuselt ületab Mati Talvik kõiki oma kolleege ja konkurente märkimisväärselt. Tutvusin Matiga aastal 1968, mil ta alustas uut noortesaadete sarja „Kanal 13“. Istusime ETV kohvikus, Matil oli hammas haige ja põsk paistes, kuid me leppisime üsna valutult koostöös kokku.

Samas sarjas tegid oma esimesed etteasted ekraanil või kaadri taga ka Ivo Linna, Peeter Lilje ning Olav Ehala. Mati oli teletööl olnud juba umbes aasta, alustatav saatesari oli temalegi tähtis ning hea võimalus oma võimeid näidata. Tegime neli saadet, siis lõpetati sari ära, sest olevat olnud liiga läänemeelne.

Meie, tegijad, aga ei kavatsenudki lõpetada. Mati Talvik alustas mitmeid toonaseid menusarju. Mäletan, kuidas ta valmistus esimeseks „Aeg luubis“ saateks. Mati oli see, kes tegi esimesed infotainment-saated Eesti Televisioonis. Üks neist oli „Palav puder“.

Mati stiil oli asjalik, kuid mitte kunagi kuiv ega ametlik. Koos tegime hiljem vähe saateid, aga vana-aastaõhtutel ja laulupidudel olime kindlasti kommentaatorid-reporterid. Mati Talviku teletöö pikkus ja selle kvaliteet on tõenäoliselt ainulaadne koguni rahvusvahelises mõõtkavas. On ta ju rivis veel praegugi.

Tema tehtud portreesaated ja ajastumeenutused jäävad kauaks ETV arhiivi, rikastades rahva mälu nii helis kui liikuvas pildis. Selle töö kogu tähendus selgub kogu suuruses alles aastate pärast.

Olen Matile mitu korda südamele pannud, et ta oma teleaastakümneist raamatu kirjutaks. Tal on, mida mäletada ja kommenteerida. Mati Talviku memuaarid tõstaks kindlasti kõrgemale ka vahepeal lobisevalt kahvatuks kippunud elulooraamatute taseme.

Palju õnne auväärt kolleegile! Meie vanuses tähendab see ennekõike tervist!

Reet Linna: pean Matit oma õpetajaks

Siiani on mul meeles tema soovitus interviueerimisel: ära pea end kunagi vestluskaaslasest kõrgemaks (vaimses mõttes loomulikult). Leia üles vestluskaaslase silmade piir ja ära sellest kõrgemale mine.
Aastate jooksul sai koos töötatud ikka palju. Esimest korda mäletan sellest ajast, kui Mati tegi saadet “Suvetiir”. Sõideti ülekandejaamaga linnast kaugele välja ja buss oli hipilikult kirjuks värvitud.

Olin tookord mingite abiülesannete peal. Olime kusagil Tabasalu kandis, aasta võis olla 1972-73. Siis ei tohtinud välismaalasi omavoliliselt linnast välja vedada, aga Mati oli kusagilt toonud mitu neegrit. Ja mina pidin nendega sehkendama. Ei mäleta, mis pagana keeles ma nendega rääkisin…Marju Kuut tahtis kuumale suveilmale vaatamata ontlik välja näha ja joonistas säärte peale jooned, nagu sukad oleksid ikka jalas…
Järgmise “Suvetiiru” ajal olin juba esineja, sest laulsin siis ansamblis “Merl”. See ansambel oli siis päris kõva sõna.

Mati kasutas meid oma teistes saadetes ka, nii “Teravas pilgus” kui “Palavas pudrus”. Pidime seal värskelt valminud kupleesid kohe linti laulma.

Saadet olen Matiga juhtinud ainult ühe korra, aastal 2002. Saade kandis nime “Me oleme Tallinnast”. Ausalt öeldes klappisime väga hästi. Olime kusagil Jõgevamaal. Pidin jalgrattaga mäe otsast alla sõitma, kogu oma olematu rattasõidu oskusega. Mina püüdsin mitte “käna” panna ja Mati irvitas mu üle päris korralikult. Aga ütlen korra veel - ma pean teda oma õpetajaks!