Ornitoloogiaühing on hanede kevadjahi vastu

Eesti Ornitoloogiaühingu linnukaitsekomisjoni hinnangul on hanede tapmine kevadrändel kasutu ja sügavalt ebaeetiline.

Nii Eesti kui Euroopa loodushoidu läbib põhimõte, et paljunevaid ja paljunemiseks valmistuvaid loomi ei tapeta. Neile ei peeta jahti, nende pesi ei lõhuta ja rändliigid on jahi eest kaitstud ka kevadrände ajal, mil nad naasevad talvitusaladelt.

Sellel reeglil on nii ökoloogiline kui ka kõlbeline mõõde. Viimane on oluline arvukate liikide puhul, kes näiteks kevadist jahti ka taluksid. Sellepärast on nii Eesti kui Euroopa seadustesse kirjutatud, et linnu pesitsus- või kevadrände aegne tapmine tuleb viimase võimalusena kaalumisele olukorras, kus selge on oluline kahju, mida linnud tekitavad viljasaagile, kalastuspiirkondadele vm, ja teised rahuldavad lahendused kahju ärahoidmiseks puuduvad.

Vaidlust ei ole selles, et haned ja lagled, aga ka sookured ja luiged tekitavad põllumeestele majanduslikku kahju. Samas on erinevad lahendused kahju ärahoidmiseks olemas. Kasutatakse nii erinevaid visuaalseid peleteid (millega linnud kipuvad harjuma) kui ka automaatseid gaasipauguteid ja gaasipüstoleid. Viimased on mõjusad vahendid, kuid kuna peletamisviise ei kasutata süstemaatiliselt ega kõigi põllupidajate poolt, siis haned lendavad edasi toituma põldudele, kust neid ei peletata.

Eesti Ornitoloogiaühingu linnukaitseline tegevus põhineb teaduslikel tõenditel. Ühiskonna õiglustunnet järsult riivavatel juhtudel, nagu näiteks siiani lahendamata sügisene hanede-laglede masstapmine jahituristide poolt, toetume suurel määral eetikale.

Soovil pidada põllukahjude vähendamiseks kevadist hanejahti puudub teaduslik tugi jahi eelistest linde mitte surmavate meetodite ees ja see on ka sügavalt ebaeetiline.

Rõhutame, et üheski teadusartiklis ei ole tõendeid selle kohta, et jahtimine, mille tulemusena jääb paar arktilist hane põllule surnuna maha, on tulemuslikum hirmutusmeetod kui muul moel lindude äraajamine, näiteks gaasipüstoliga. Küll on tõendeid selle kohta, et pikemate ja sagedasemate lendude tõttu suureneb lindude ööpäevane energiakulu ja seega vajavad pidevalt peletatavad linnud seetõttu hoopis rohkem toitu.

Siin oleks abiks sööda- ehk kompensatsioonipõldude rajamine hanedele-lagledele, kus nad saavad segamatult toituda, kui nad muudelt põldudelt minema peletatakse. Eesti Ornitoloogiaühing on söödapõldude rajamist aastaid soovitanud, kuid seni on riigil puudunud huvi selle rakendamise vastu.

Eesti Ornitoloogiaühing mõistab, et põllumehed soovivad jahimeeste abi, et oma väärtuslikke töötunde kasutada põllupidamisele, mitte hanede peletamisele. Jahimeestele jäävad „tasuks“ lastud linnud.

Need ei ole siiski piisavad põhjendused, et mööda vaadata loodushoiu aluspõhimõtetest, mis on õnneks ka seadustesse kirjutatud. Eesti Ornitoloogiaühing kinnitab täie vastutustundega, et kevadine hanejaht põllukahjude probleemi ei lahenda.

Oluline on märkida, et sügisesel linnujahi hooajal on juba aastakümneid olnud võimalik põllumajandusmaastikul heidutusjahti pidada, kuid põllupidajad ega jahimehed pole seda võimalust kuigi agaralt kasutanud. Suurem osa sügisel kütitud hanedest-lagledest lastakse rannikul ja kõrrepõldudel, kus nad mingit kahju ei tee.

Surnud hani võib tunduda parem elavast hanest, aga Eestit läbib rändel umbes miljon hane ja lagle, kellest siin peatuvad pooled. Selleks, et asurkondade suurust veidigi mõjutada, tuleks neist Eestis küttida 50 000-100 000. Praegu lastakse sügisesel jahihooajal 4000-6000, mida on kümme kuni 20 korda vähem. Kui jahimehed saavadki kevadise hanejahi „tellimuse“, jätkub neid siiski vaid loetud hommikuteks-õhtuteks loetud põldude juurde nagu sügiselgi.

Hanede-laglede tekitatud põllukahjude kompenseerimine, mida riik praegu teeb, muutub kevadjahi avanedes enam kui küsitavaks.

Toimivaks lahenduseks on põllumehed ise tunnistanud kultuuride pritsimise repellendiga, mis muudab taime hanedele vastumeelseks, sisuliselt söödamatuks. See on lisakulu, mille osalist või täielikku hüvitamist võime arutada uue perioodi Maaelu Arengukava koostamisel.

Täiendava leevenduseni võib viia hanedele söödapõldude rajamise katsetamine, mille vajalikkuses oleme Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojaga juba läbi rääkinud. Võimalusi on veel – viljavaheldus, põllutööde ajatamine jm.

Hanesurvet põldudele aitaks leevendada ka pool-looduslike rohumaade (rannaniidud ja -karjamaad) edasine ning laialdasem taastamine ja hooldamine.

Lisaks peame tunnistama, et haneasurkondade kiire kasvu peamisi mootoreid on ülikülluslikku toitu pakkuv intensiivistunud põllumajandus ise.

Veljo Volke, Eesti Ornitoloogiaühingu linnukaitse programmijuht