Värske kodumaine film kinodes: „Portugali“ tehti peaaegu kolm aastat
“Sügav ja sume nagu suveöö, füüsiline ja vaimne rännak,” ütleb tutvustus Allfilmi uue linateose “Portugal” kohta, mis tänasest asub kinopubliku südameid vallutama. Käidud teed vaatavad režissöör Lauri Lagle ja näitleja Margus Prangel.
Kui auhinnatud näitleja, lavastaja ning nüüd ka oma esimese täispika mängufilmi režissöör Lauri Lagle tõi 2016. aastal Von Krahli Teatris lavale “Paradiisi”, ütles ta ühes intervjuus järgmist: “Mind huvitab hetkel väga selline nähtus nagu muutumine, selle tajumine ja sealt edasi muutusega kohanemine. Tajun seda praegu kuidagi väga kummaliselt tundlikult. Ja vähem pean silmas järske muutusi, vaid just selliseid sujuvaid, igavikulisi, peaaegu et märkamatuid muutusi, justkui selge ilma muutust. Et sa vaatad näiteks lilleõit või kedagi inimest, justkui muutust pole silmaga märgata, aga siiski õhtuks on midagi teisiti.”*
Kaks aastat on mööda läinud, 12. aprillil tuleb kinopubliku ette Lauri Lagle esimene täispikk mängufilm “Portugal” – aga režissööri huvi muutumiste vastu, mida “justkui silmaga pole märgata, aga siiski on õhtuks midagi teisiti”, on alles. See ei ole muutunud.
““Portugal” on film armastusest ja armastuse muutuvatest faasidest, sellest, kuidas filmi tegelased toimivad muutustega kohanemisel,” ütleb režissöör Lauri Lagle. “Filmi tegelased otsivad armastuse ja mõistmise kohta maailmas. Kõigil on üks eesmärk – leida õnn. See on kulg ja oma südame mööduvate seisundite jälgimine.”
Armastus näeb nii sageli välja nagu äng. Miks?
“Kõige õigemini annab filmi “Portugal” olemust edasi ilmselt sõna “igatsus”. Igatsus mingi suure tunde järele, mis on reaalsest elust puudu. Kui see tunne ei leia vastet, siis tekib lõks, mis väljendub rõhutud, segaduses oleku, tühjuse, valuna – ängina,” ütleb Lauri Lagle. “Armastus kui tunne leiab filmis aga mitmeid tähendusi. Olulisel kohal on enesearmastus, selle taasloomine ja enda sisse tagasi toomine. Iseenda armastamine, endaga kontakti leidmine. Mis võiks olla olulisem?”
Suhe endaga on kahtlemata inimese peamine suhe. Miskipärast oleme aga tihtilugu just selles ütlemata kohmakad. Ja siis muidugi ka teistes suhetes. Me ei oska asju selgeks mõelda ega rääkida. Miks, kas meil ei ole selleks sõnu?
Lauri Lagle: “Ideaalses maailmas toimiks loomulikult kõige parema teraapiana suhetes vestlus. Kuid tihtipeale sunnib elu meid hoopis teisiti käituma. Murekohtade selgeks rääkimine, omavaheline ausus ja vahetu suhtlus ei ole kahjuks tänapäeval tingimata iga suhte loomulik osa. Võime küll mõistusega teada, mis oleks parim lahendus, kuid otsime siiski väljapääsu kuskilt mujalt.
Kõik inimesed käituvad kriisisituatsioonis erinevalt. Lahenduse otsimise impulss tuleb igaühe enda seest. Seega ei saa sel hetkel järgida kainet mõistust ja reegleid, mis on õige või vale, mis toimib ja mis ei toimi. “Portugali” peategelane Karina asub ummikusse sattudes otsima sealt oma väljapääsu teisiti.”
Miks filmi peaosadesse just näitlejad Mirtel Pohla ja Margus Prangel said valitud, põhjendab Lauri Lagle nii: “Mulle tundus huvitav nende duo. Inspireeris mäng, mis nende vahel tekib. Nad on head ja tundlikud näitlejad. Kutsun ja valin rollidesse näitlejaid sisetunde järgi.”
* Ilmunud aprillis 2016 ajalehes Keskus.
Margus Prangel: Mul on siiani Portugalis käimata...
Margus Prangel, režissöör kutsus just teid filmi meespeaosatäitjaks. Kas selle kohta võib öelda: kohe näha, et vanad sõbrad?
Oleme Lauriga varem teinud koos mitu huvitavat teatritükki: “Sinul on meretäis hirmu” ja “Kas ma olen nüüd elus” Eesti Draamateatris 2009 ja 2010 ning “Suur õgimine” Teatris NO99, 2012. Nii et laval oleme palju kohtunud, film on esmakordne.
Lauri ei ole kerge lavastaja, aga ta on huvitav. Kui Lauri pakub mulle midagi koos teha, olen valmis. Ma väga soovin tema mõttemaailmaga kohtuda – ja tean samas, et pean ka ise ennast kõvasti kokku võtma.
Mis võtteperioodil kõige rohkem üllatas, ehmatas, rõõmustas, kurvastas?
Kõige rohkem üllatas mind see, et Lauri suutis olla sedavõrd mõistetav ka filmi lavastades. Tehes oma esimest täispikka mängufilmi, suutis ta kogu tiimi oma maailmaga innustada.
Ehmatas võtteperioodi keerukus, võttepäevade ja võttekohtade paljusus.
Rõõmustas hea meeskond, head partnerid. Produtsent Tiina Savi, kes suutis seda madalaeelarvelist filmi imekombel ohjata, ja muidugi Allfilm ning produtsent Ivo Felt, kes hea asja ära tundis ning selle produktsiooni oma tiiva alla võttis.
Aga nagu mainib Veikko Täär etenduses “Mehed”: “Unistused ongi sellepärast unistused, et nad jäävadki unistusteks. Eesmärke võib saavutada.”
Möödunud aasta augustis sai Lauri Lagle alles valmimisjärgus film “Portugal” peapreemia ühel maailma tugevaimaks peetaval filmifestivalil Locar- nos.** Mis oli teie meelest see “Portugali” olulisim nõks, mis žürii ära võlus?
Ma arvan, et see võtmesõna on “üllatav”. Tihtipeale oskab paljunäinud žürii juba ette aimata, mis järgneb millele ja milliseid võtteid kasutatakse publiku peal. Lauri on nii režissööri kui lavastajana omanäoline ja oma teemakäsitlustes üllatav.
Olles ise suurepärane näitleja, oskab ta ka lavastajana näitlejaid “õige kraadiga” mängima saada. See ongi, ma arvan, “Portugali” edu võti.
Kas “Portugal”, mis täna kinodesse jõuab, on seesama, mis tundus sündivat võtteperioodi jooksul?
Montaaž teeb filmist kolmandiku, kui mitte poole. Mida esile tõstetakse, mis välja jääb, kuidas ja mis lõpuks mõjule pääseb – see kõik oleneb montaažist.
Filmist jäi välja näiteks üks suurepärane stseen Ingomar Vihmari ja Maria Avdjuškoga, millest mul on väga-väga kahju. Lauri Lagle ütles, et tal on ka endal väga kahju, aga terviku huvides oli vaja neist loobuda.
“Portugali” tehti peaaegu kolm aastat. Eraldi tahan tänada Mirtelit, kellega tegime alguses mitmeid päevi proovistseene, samuti suurepärast operaatorit Erik Põllumaad, kelle pühendumine ja pildikeel mulle algusest peale väga meeldis. Loomulikult Tiina Savi, kes oli kogu selle aja meiega kõikjal kaasas ja hoidis n-ö lippu kõrgel.
Üldse kõik, kes “Portugali” tegemisega seotud olid, tänu teile! Oli huvitavalt veedetud aeg!
** Locarno filmifestival on 1946. aastast Šveitsis toimuv rahvusvaheline A-kategooria filmifestival. Lauri Lagle valmimisjärgus mängufilm “Portugal” sai peapreemia filmitööstuse programmis First Look (Esmapilk), preemiaga kaasnes toetus filmi lõpetamiseks.
Võita tugevas konkurentsis on uhke asi, aga me ise olime “Portugalis” üsna kindlad, nii et väga üllatav see peapreemia vast polnudki...
