Zetode vastset plaati “Lätsi liina” kuulates meenub fännidele kindlasti bändi esimene ülesastumine Viljandi Folgi rohelisel laval – see oli ühtaegu paeluv, aga mõne vaataja jaoks hämmastust tekitav. Nii pungilikku etnobändi polnud Viljandis just väga tihti näha. Pungilik oli nii pillikäsitsus kui ka bravuursus esivanemate vaimuvara töötlemisel. Kõige tippu rõhutatud eneseuhkus, seto rahvariided üll. Ja seda ajal, mil leidus piisavalt neid, kes pidasid setosid venestunud eestlasteks, kes usuvad venelaste jumalat ja mehed kannavad särki venelikult pükste peal.

Bändipoisid mäletavad: neil oli Viljandisse minnes repertuaaris juba viis lugu, kontserdi pikkuseks planeeritud 30 minutit. Aga närv oli nii suur, et kõik sai tehtud veerandtunniga.

Kellel viitsimist vaadaku nüüd Zetode internetikülje videorubriigist ära toona kaheksakuuse bändi lummav esinemine Põlva folkfestil. Siis saab verivärsket plaati keerutades aru, milline pöörane areng on toimunud, kuidas pingipillist suisa orkester sündinud.

Rokkrevolutsioon

Plaat keerleb ja mõte muudkui jookseb ning mälupidid kerkivad esile: mitmedki mu pika reporteritöö jooksul intervjueeritud setod on tunnistanud, et nad pelgasid pööraselt oma päritolu, salgasid maha. Ja siis, 15 aasta eest korraga tärkava seto iseteadvuse taustal tärkav poistebänd. Oli ju alles 2002. aastal Seto Kongress määratlenud esmakordselt setod omaette rahvusena, 2003 tuldi oma lipuga lagedale.

Tean, toona leidus hoogsate sündmuste taustal neidki, kes nägid leelode punkrokivormi panemises pühaduseteotust, kultuuri alustalade kõigutamist. Sama võis kogeda kunagi saami joigumisele kitarri saatel värske hingamise andnud Nils-Aslak Valkeapää oma uue stiili esmakatsetustel.

VIDEO: Zetod Põlva Folkfestil 2004 - bänd oli siis 8 kuud vana.

Jalmar Vabarna ja teised Zetode poisid aga muudkui punkrokkisid, kuni kätte jõudis 2009. aasta, mida plaadil “Lätsi liina” meenutab legendaarne “Kergotamine”. Zetod pärjati siis korraga tiitliga aasta etno/folk artist ja kaheksast Etnokulbist kogusid setorokkarid endale kuus.

Igatahes üks on Zetode näitel kindel – kui mõni rahvakild tahab end suureks teha, noorte hulgas oma vanavarale väärtuse anda, siis tuleb luua etnopunk- või etnorokkbänd, isegi etnohiphop kõlbab.

Helikandja “Lätsi sanna” nomineeriti 2010. aasta parimaks etno/folk albumiks, “Lätsi kõrtsu” võitis auhinna 2014.

Viljandi Folgi pealik Ando Kiviberg lisas, et 2009. aastal püstitasid Zetod Viljandi Folgi üksikkontserdi publikurekordi 5500 kuulajaga. Alles 2016 lõi selle üle Trad Attack! (taas Jalmar Vabarna bänd), kogudes 6000 kuulajat.

Eestlased plindris

“Lätsi liina” vahvas kujunduses ja lahtivolditavast plaadiümbrisest leiab brošüüri setokeelsete laulusõnadega, millel ingliskeelne tõlge. Eestikeelset pole! Seetõttu annab pusida, et mida küll üks või teine setokeelne väljend tähendada võiks. Näiteks arvavad paljud, et bändi hittlaul “Kergotamine” kõneleb kas kelgutamisest või seto kargusest. Tegelikult räägib lugu aga katkise kolmejalgse lüpsipingi parandamata jätmisest.

Siiski, kellel seto keele saladuste vastu sügavam huvi, võib piiluda bändi veebiküljele, kust leiab tekstide eestikeelsed ümberjutustused.

Kuhu edasi, 15aastased Zetod? Loodetavasti ei taba neid paljude punkbändide kurb saatus, mil laulmise ja pillimängu selgeks saanuna muututakse nii igavaks, isikupäratuks, et surrakse välja. Pigem on viimase CD riffides ning aina paremaks muutuvas mitmehäälses meestelaulus peidus variant jätkata nii seto sümforokiga või ka a cappella helikandjaga. Ja eks ole rokkmuinasjutud mitmehäälse koori saatel, nagu “Teetu-paapu” viimasel plaadil, ka võimalus.

Igatahes üks on Zetode näitel kindel – kui mõni rahvakild tahab end suureks teha, noorte hulgas oma vanavarale väärtuse anda, siis tuleb luua etnopunk- või etnorokkbänd, isegi etnohiphop kõlbab. Zetod on tõdemuse ehe tõestus. Ja mõnedki me hõimurahvad Venemaa avarustes on oma bändidega tublid järgijad.