Murelikud lätlased arutlevad: eestlased saavad karudega hakkama, kas meie oleme halvemad?

Kui meie metsades elab 700 karu, siis Lätis vaid paarkümmend, kes on kõik kas järglasi mittesaavad erakud või teise kodumaaga turistid. Aastakümnete pikkune ootamine, et mõni karuema sünnipärase Läti karu saaks, paistab selgi kevadel tulutuks jääma.

Päris karuvabad Läti metsad pole. Igal talvel äratavad Läti jahimehed kogemata ühe-kaks karu talveunest üles ning vahel silmatakse karusid või nende jälgi.

„Karude hulk võib Läti pinnal aasta jooksul küündida isegi viiekümneni,“ ütleb Läti metsateaduste instituudi Silava vanemteadur Jānis Ozoliņš. Kuid enamik Läti karudest on külalised kas Eestist või Venemaalt.

Lätlased ei saa isegi kaugemal sisemaal elavaid karusid enda omaks pidada, kuna need ei pruugi olla Lätis sündinud. Alles siis, kui mõni poega ootav emakaru valib oma talvekorteriks Läti, mitte Eesti või Venemaa, ja järeltulija üles kasvatab, saavad lätlased endale päris oma karu.

Kindlaid tõendeid selle kohta, et Lätis oleks mõnel karuemal lapsi sündinud, pole juba alates 1960ndatest aastatest, mil vahepeal täitsa kadunud karud jälle Läti piiri ületama hakkasid.

Suvine karupoeg võib olla turist

Karubeebi võib kohalikuks lugeda ainult siis, kui teda kohata kevadel.

Suve keskel on Läti metsades järglastega karusid nähtud küll, kuid see ei tähenda, et karud oleksid Lätis sündinud. Seda seetõttu, et lastega karuemad püüavad suviti vältida võõraid jooksuisas karuisasid, kes võivad lapsed ära tappa. Seetõttu rändab ema järglastega aladele, mis teistest karudest tühjad on.

„Sellistel käikudel võib karuema oma sünnikohast väga kaugele minna,“ ütleb Ozoliņš.

Lisaks, et tiine karuema Lätis sünnitaks, peab ta saama segamatult talveund magada. Kui keegi karuema une ajal segab, põgeneb karu minema ning beebid jäävad üksi.

„Kuni aprilli lõpuni-mai alguseni, on jaanuaris sündinud karukesed väga väetid ning ei jõua emale järgneda,“ ütleb Ozoliņš. “Et asi kindel oleks, tuleks väikseid karupoegi näha hiljemalt mais. Sel aastal pole teateid olnud, kuid veel mai lõpus nähtud karupoja võiks siin sündinuks lugeda.“

Süüdi on mõisnikud

Miks paljuneb suur loom Eestis ja Venemaal, kuid Lätis käib vaid toitu otsimas või teiste jooksuaja eest maapaos? Küllap on karudel hea ajalooline mälu.

"Erinevalt naaberriikidest, kütiti Lätis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul karusid halastamatult, seetõttu nad meie territooriumil enam ei paljunenud. Karusid hävitasid mõisahärrad – poolakad ja sakslased, mitte lätlased," räägib Ozoliņš.

Hiljem arenes kiirelt põllumajandus, mistõttu metsaga kaetud alad vähenesid oluliselt. Alles pärast Teist maailmasõda hakkasid mahajäetud põllud taas metsa kasvama, kuid karudega nii kiiresti ei läinud.

Viimastel aastatel on karusid jälle rohkem märgatud. Üks põhjuseid on Eesti ja Vene karude tõusev arvukus. Eestis elab ligikaudu 700 karu, kellest umbes 50 tükki on lubatud ära küttida. Aga kuna karu elab 30-aastaseks, siis ületab sündivus kütituid ning arvukus suureneb.

Vene piiri ääres suureneb karude hulk seetõttu, et inimtegevus on vähenenud. Kus varem peeti talusid ning kütiti karusid, on nüüd mahajäetud külad.

Läti animaatorid ootavad karu tulemist, kuid kardavad selle järjekordset põgenemist Ruhnu saarele:

Marjulised on hirmul

Et keegi lähiajal loodetavasti Lätti naasvaid loomi ei segaks, töötab metsateaduste instituut Silava mesikäppade kohta välja uut liigikaitse plaani.

"Meie eesmärk on teha kõik selleks, et karude naasmine Lätti käiks ilma takistusteta," ütleb teadur. Ozoliņš tunnistab, et peamine takistus karude Lätti naasmiseks on seotud inimeste arusaamadega - mitte igaüks ei oota kuni 300-kiloste metsloomade naasmist, eriti mesinikud.

"Karud rüüstavad tarusid, seetõttu tuleb mõelda mesinike kompenseerimisele," ütleb Ozoliņš, kes juhib tähelepanu sellele, et kompensatsioone ei saa maksta lõputult. Mesinik peab ise tegutsema – kaitsma tarud elektriaiaga, et mesikäpp magusale ligi ei pääseks.

"Ega jahimehedki otseselt karude üle ei rõõmusta, sest karud on range kaitse all – jahtida neid ei tohi, aga nende juhuslik ülesäratamine ka suurt lõbu ei paku,“ ütleb teadur. Lisaks kartvat Läti jahimehed ekslikult, et karu tulek peletab sellest metsast metskitsed ja põdrad.
Kuigi suur loom on tegelikult arg nagu jänes, kipuvad ka marjulised arvama, et nad ei saa enam julgelt metsa minna.

„Ühiskonna reaktsioon on liialdatud, millest annab tunnistust üks juhtum Jelgava kandist, kui inimene märkas karu jälgesid ning helistas päästeteenistusse,“ ütleb Ozoliņš. “Põhja-Lätis on inimesed juba harjunud, aga kui Riiale lähemal karu nähakse, on kõik hirmul.“

Praegu jagunevat inimeste suhtumine karusse kaheks. Jānis Ozoliņš leiab, et lätlastel kulub veel aega, enne kui nad õpivad karudega koos elama.

“Eestlased ju saavad – kas meie oleme siis halvemad?“ küsib mees. Ta usub, et juba lähiajal sünnivad esimesed karupojad ning pärast sajandi pikkust pausi on maailmas jälle metsikud läti rahvusest karud.

Kuidas on lood huntidega?

Jānis Ozoliņš

Lätis on kindlasti palju rohkem hunte kui Eestis. Lätis kütitakse ligi 300 hunti aastas, Eestis 100, kuid see nende levikut ei piira. Hundid on väga paljunemisvõimelised, sünnib 6-7 kutsikat paari peale. Neil on siin toitu ning ruumi, kus elada.

Samas ei saa Läti lambapidajad erinevalt Eestist riigilt mingit hüvitist, kui hundid lambaid murravad.

Šaakaleid paistab Lätis olevat vähem kui Eestis. Sel talvel kütitigi ainult üks šaakal ja seegi Eesti piiri lähedal Ainaži juures. Võib-olla need konkureerivad meil mingil määral huntidega.

Leedukad suhtuvad oma nähtustesse omapäraselt, sest nad ei jaga oma uudiseid. Eestis olid šaakalid, Lätis olid šaakalid ning Leedus oli samal ajal teada ainult kaks juhtumit. Sama sigade katkuga, Eestis palju teateid, Lätis palju teateid, aga Leedus vähe. Nad suhtuvad asja erinevalt, aga erinevate bioloogidega rääkides selgub, et karusid neil ikka on.

Kasutatud allikad: Latvijas Avīze, Tvnet