Targu Talita käsiraamat algajale köögiviljakasvatajale
Kuidas harvendades tagada suurem saak? Näiteks aeduba, põlduba, hernest ja osavate näppude korral ka peeti on võimalik peenrasse külvata kohe suuremate vahedega. Taimed vajavad kasvamiseks ruumi. Tihe konkurents toitainete ja valguse pärast ei anna head tulemust kasvuhoones ega peenral. Taimed venivad välja ja muutuvad nõrgaks ning on vastuvõtlikud haigustele.
Väiksemaid seemneid, nagu on näiteks porgandil ja aedsalatil, kipub mulda tihti vajalikust rohkem saama. Siis tuleb ette võtta taimede harvendamine.
- Õige aeg harvendada on siis, kui tõusmetel on ilmunud esimesed pärislehed. Võib harvendada ka varem, kuid see ettevõtmine on pisikeste lehekeste tõttu ebamugav – taimi on keeruline kätte saada. Kui taimel on juba 4–5 pärislehte, peaks harvendustööd tehtud olema.
- Harvendada võib nii ühekorraga kui ka kahes etapis. Esimesel juhul jäetakse kohe sobivatele vahekaugustele kasvama ainult kõige lopsakamad ja tervema välimusega taimed. Teisel juhul tõmmatakse kõigepealt välja kahjustunud ja nigelad taimed. Paari nädala pärast käiakse peenrad uuesti üle ja nopitakse osa taimi ära nõnda, et kasvama jäänutel oleksid ühtlased vahed.
- Näiteks porgandite lõplikuks vahekauguseks on paras 5–6 cm, naerile jäetakse 10–12 cm. Tihedalt külvatud redistele on hea vahele jätta 1–2 cm. Vahemaad olenevad taime suurusest.
- Harvendamiseks sobib õhtupoolik ja pilves ilm.
- Soovitatav on peenraid eelmisel päeval korralikult kasta, kuna niiskest mullast tulevad taimed paremini välja.
- Harvendamise käigus võivad allesjäänud taimed pisut üles kerkida või pikali vajuda. Neile tuleb sel juhul õrnalt uuesti mulda ümber sättida, et nad saaksid toestatult edasi kasvada.
Raamatu “Aed, aiasaadused ja kasvuhoone” autor Marju Reitsak omab Eesti Maaülikoolist saadud magistrikraadi aianduses. Maal kasvanuna on ta aiasaaduste kasvatamisega tegelnud otseselt ja kaudselt terve teadliku elu, professionaalsel tasemel aga juba üle 10 aasta. Selle aja sisse on mahtunud korralik pagas praktilisi kogemusi näiteks eraaedade projekteerimises, loomises ja hoolduses. Puukoolides on ta kätt proovinud nii aedniku kui konsultandina, samuti istikuäri juhatajana.
Maalehe ja Maakodu aiatoimetajana möödunud aastate jooksul on ta erilist tähelepanu pööranud just noorele, algajale ning teotahtelisele aednikule, kelle teadmistest ja oskustest oleneb pikas perspektiivis eraaianduse tulevik.
Võitlus umbrohuga
Kui taimed on edukalt ette kasvatatud ja maha istutatud, külvid tärganud ja harvendamine tehtud, algab kõige tüütum ja igavam osa köögiviljakasvatusest: saagi ootamine. Selleks et köögiviljad kenasti kasvaks, tuleb nende ümbert hävitada kõik konkurentsi pakkuvad taimed.
Umbrohuga on alati tulemuslikum tegelda ennetavalt juba maad ette valmistades, kuid ka sel juhul ei ole võimalik rohimist täielikult vältida. Mõned nipid, mis aedniku elu lihtsamaks teevad, siiski on.
Iga raamatut saab osta kahe nädala jooksul vaid koos Maalehega Coopi kauplustes ja Selverites üle Eesti. Raamat maksab 4,99 eurot, millele lisandub Maalehe hind.
Raamatud ilmuvad 14 päeva takka.
Käsiraamatut saab osta ka digitaalsel kujul veebilehel maaleht.ee/kasiraamat4.
Üksikuid raamatuid ja kogu sarja saab tellida veebilehel www.lehed.ee/targutalita.
Veebikeskkonnast tellides maksab raamat 6,99 eurot ning kogu sari vaid 49,90 eurot.
Nipid õigeks kastmiseks
Kastmine võib tunduda taimede kasvatamisel kõige lihtsam ja elementaarsem tegevus, kuid ka seda on võimalik teha nii, et hoolealustele on sellest pigem kahju kui kasu. Selleks et taimed saaksid lisaveest võimalikult palju kasutada, tuleb järgida mõningaid põhitõdesid.
Kui väljas on palav suveilm ja kõrvetav lõunapäike, ei ole kindlasti õige aeg kastekannuga aiamaale või kasvuhoonesse minna. Taimedele on sisse kodeeritud mehhanismid, mis lasevad neil võimalikult palju niiskust omastada ka ümbritsevast õhust ning seetõttu avanevad vihma või kastmise ajal nende lehtede pinnal olevad imeväikesed õhulõhed. Kui kirjeldatu juhtub päikeselisel päeval, aurub nende kaudu rohkem vett kui taimedesse sisse jõuab, seetõttu teeme neile pigem liiga. Kastmiseks on ideaalne aeg varane hommik või hilisem õhtupoolik, samuti pilves ilm.
Kasta soovitatakse looduslikust veekogust pärit veega või mõnda aega välitingimustes seisnud kraaniveega. Otse kaevust tulnud vesi on väiketaimedele tihti ehmatavalt külm, eriti kriitilised tagajärjed võib see tuua kasvuhoones.
Tähtis on ka jälgida, et suvel poleks kastmisvesi päikese käes seisnud voolikus või kastekannus kuumaks läinud. Kastmisvee temperatuur peaks tunduma käega katsudes leige.
Tihtilugu tehakse taimedele liiga vähese kastmisega. Raske on mõista, kuidas selline asi saab juhtuda, kuigi taimi kastetakse näiteks lausa iga päev.
Probleem on vee koguses. Kui juba kastma hakata, tuleb seda teha südamest! Kontrollige puust pulgaga või käega natuke mulda eemale lükates, kui sügavale kastmisvesi peenras ulatub. See peab kindlasti jõudma ka taimede alumiste juurteni. Üksnes peenra pealispinna niisutamisest pole enamasti mingit kasu ka siis, kui seda teha iga päev. Üldine kuldreegel on, et kasta tuleks pigem harva ja tugevalt, kui et tihti ja vaid natukene.
Suuremaid taimi on mõistlik kasta õrna pladiseva veejoaga, mis tuleb kastekannust või kastmisvoolikust ja on suunatud otse nende juurtele. Väiksemate taimede korral tuleb kindlasti kasutada vihmutamisotsikut, et neid veejoa raskusega mitte lõhkuda.
Enamasti tasub meeles pidada, et taimede lehed võiks võimalikult vähe märjaks saada. See aitab vältida niiskuse aurustumist ja taimehaiguste levikut.
