Targu Talita käsiraamat õpetab loodusmärke lugema
Targu Talita raamatusarja viies käsiraamat “Loodusmärkide leidmine ja tundmine” aitab looduses orienteeruda. Sealhulgas jagab teadmisi, millises metsas kasvab kukeseen, millises vaarikas.
Metsaandide korjamine on ikka olnud matkajate meelistegevus – kas või praktilistel kaalutlustel, et õhtuks midagi maitsvat hamba alla saada. On palju loodusmärke, mis aitavad teada saada, millisest metsast või millist tüüpi heinamaalt tasub otsida kukeseent, tõmmuriisikat või kivipuravikku, põldmarja, metsmaasikat või sarapuupähklit.
Vaatame siis, kuidas see käib.
Iga raamatut saab osta kahe nädala jooksul vaid koos Maalehega Coopi kauplustes ja Selverites üle Eesti. Raamat maksab 4,99 eurot, millele lisandub Maalehe hind. Raamatud ilmuvad 14 päeva takka.
Käsiraamatut saab osta ka digitaalsel kujul veebilehel maaleht.ee/kasiraamat5.
Üksikuid raamatuid ja kogu sarja saab tellida veebilehel www.lehed.ee/targutalita. Veebikeskkonnast tellides maksab raamat 6,99 eurot ning kogu sari vaid 49,90 eurot.
Kogu info Targu Talita käsiraamatute kohta on aadressil maaleht.ee/raamatud!
Seenelkäimise aeg jääb Eestis juuli-, augusti- ja septembrikuusse. Kõige rohkem peaks seeni metsades leiduma augusti teises pooles ja septembris, kui ilmataat muidugi vingerpusse ei viska. Ennekõike tasub seeni otsida siis, kui pärast vihma on hoidnud paar sooja päeva. Selle ajaga on seened jõudnud kenasti päevavalgele ilmuda ja korjamiseks paraja suuruse saavutada.
Kukeseen pole meie metsade kooslust arvestades siinmail iseenesest haruldane ja lihtsam oleks ehk ette lugeda, kus kukeseen ei kasva. Ta armastab mõõdukat valgust, nii võib teda tihtipeale leida männimetsas, aga ka näiteks Lõuna-Eesti segametsades, millel pole lastud väga padrikuks kasvada. Võib juhtuda, et metsarajal sammuv matkaja lausa komistab keset teed kasvava kukeseenepuntra otsa. Aga jalgupidi vees kukeseen ei kasva, pigem eelistab ta kõrgemaid-liivasemaid kohti, kuigi pika vihmata perioodi ajal kuivetuvad sellises kohas kasvavad seened siiski ära ja juurde neid sinna ei kasva. Nii et ka niiskuse suhtes on kukeseen mõõdukas tarbija.
Kukeseenest räägime pikemalt seetõttu, et see seen on matkasellile hästi sobilik, sest ei vaja mingit põhjalikku termilist töötlemist. Näiteks kui te lähema paari päevaga veel koju ei jõua, siis pilvikuid või enamikku riisikatest ei tasu üldse korjata, sest rännakul pole tavaliselt aega ega võimalust neid korda kolm läbi kupatada ja siis kusagil hoiustada.
Milline on hea seenemets?
Kui aga võtame seened kui korilusobjekti laiemalt ette, siis hea seenemets on mitmekesine, mitte liialt kuiv ega ka mitte liigniiske, rikkaliku alustaimestikuga ja mitte liiga umbe kasvanud. Päris padrikus, kuhu päikesekiired jõuavad harva, mõned seeneliigid (näiteks tõmmuriisikas) küll kasvavad, aga neid on seal vähem kui parajalt valgusküllases metsas. Ent sellist metsa, kust võiks leida kõiki seeni, pole niikuinii olemas.
Sageli peitub vihje, et kustkohast teda otsima peaks, seene enese nimes. Haavapuravik kasvab mõistagi haavikus, kasepuravik kaasikus ja kuuseriisikas kuusikus. Tavaliselt on see nii. Sestap tasub seeneretke marsruut valida nõnda, et käite nii ühes, teises kui ka kolmandas metsatüübis. Tavaliselt on see võimalik, sest kuusiku servades kasvab ikka ka natuke lehtpuumetsa, kaasikuid leiab kohtades, kus metsa on spetsiaalselt selliseks kohendatud, aga üksikute saludena ka keset lagedal väljal asuvaid madalaid künkaid. Paarkümmend aastat kasvada lastud lepametsa leidub veekogude ümbruses, vahel kasvamas ka kaasikute eelrindena või siin-seal n-ö suure metsa sissejuhatusena.
Näiteks väga hea, spetsialistide ütlust mööda maitseomaduste poolest ehk ainult kivipuravikule alla jääv söögiseen on haavapuraviku alamliik punapuravik. Tema armastab kasvukohana just selliseid lehtmetsi, ei pea tingimata olema haavik. Samas leidub pruunika kübaraga haavapuravikke ka kuusemetsades. Nii männi- kui ka kuusemetsast võib leida seenemaailma kuningaks nimetatud kivipuravikku, millel palju teisendeid, näiteks tamme-kivipuravik. Parim, mida seentest teha saab, on ilmselt kuivatatud kivipuravikust vaaritatud aromaatne seenesupp.
Seente korjamisel on mõistlik järgida põhimõtet, et korja, mida tunned. Pole mõtet korjata ehku peale või sellepärast, et seen näeb ilus välja. Kui ikka kahtled, jäta seen parem metsa, pole vähimatki mõtet riskida hilisema kõhuvaluga või mõne hullema tervisehädaga ning ennast ja lähedasi ohtu seada.
Metsaraietel on ka üks hea külg. Nimelt hakkavad paljudel raiesmikel harilikult aasta, kindlasti aga kahe pärast kasvama metsmaasikad. Loomulikult leiab neid metsaservadest, kraavipervedelt ja teeäärtest, ka näiteks iseenesest kusagile heinamaale kasvanud männinoorendiku alt. Esmalt saavad maasikad valmis päikesepoolsetel lagendikel, päris metsaalustes kohtades võib neid korjata aga veel kuu aega hiljemgi. Kui aga on soov moosi keeta ja metsmaasikaid liitrite kaupa korjata, tasub ikkagi leida mõni hiljutine raielank, mis juba vaikselt puupoegadega kattuma hakkab – küllap seal leidub ka maasikaid.
Kus marjad kasvavad?
Kui selline raiesmik nüüd veel mõne aasta seisab ja keegi seal võsalõikuriga tööd ei tee, ilmub sinna ka vaarikas. Tõsi, pinnas peab olema pigem niiske kui kuiv. Metsvaarikaid võib leida ka elektriliinide alt, kus vähemalt viimased paar-kolm aastat pole hooldustöid tehtud, ja metsaservadest või hõredamatest poolvarjulistest metsaalustest.
Mustikaid leidub turbasel pinnasel mitte väga tihedas männi- või kuusemetsas, sest mustikas tahab vahel ka päikest näha. Päikeselises kasvukohas valmivad esimesed marjad juulikuus, varjulisemates metsaalustes võib mustikat korjata aga veel ka septembris.
Pohl on aga ainult männikutes kasvav metsamari. Sageli juhtub nii, et mustikad ja pohlad kasvavad metsa all justkui segiläbi, ent kui asja veidi lähemalt uurida, siis näete, et mustikas kasvab siiski niiskemas ja varjulisemas kohas, näiteks lohkudes. Pohla aga leidub enamasti kõrgematel liivastel-kuivadel männimetsaalustel kohtadel kõrvuti hallika kuivkrõbiseva põdrasamblaga.
Nii nagu mustikas, on ka pohl mitmeaastane puittaim. Esimesed marjad hakkavad küpseks saama augustis, korjata saab neid esimeste öökülmadeni, seega siis umbes oktoobrikuuni. Pohl kasvab tihti koos leesikaga. Väliselt sarnaseid marju eristab asjaolu, et kui pohlad on mahlased ja hapukad, siis leesikamari on kuiv ja jahune.
Pohlale on iseloomulik, et metsast võib korjata ka pooltooreid valkjasroosa küljega marju, need kodus kusagile hämarasse laiali laotada ning mõne aja pärast muutuvad marjad seal üksjagu küpsemaks.
Sama kehtib muraka kohta. Murakas on juba täiesti turbamuldade taim – kus kaevandatakse turvast, seal on naabruses asuvas metsas ka murakaid. Need marjad valmivad juba juunis ja selleks on oluline, et sademeid oleks tulnud piisavalt. Kui on olnud kuiv kevad, siis murakat otsima minna pole mõtet. Ja veel üks oluline teadmine: murakasoos on tavaliselt ka madusid, iseäranis rästikuid.
Liigume järjest vesisema maastiku poole. Suisa soos, näiteks rabalaugaste ümbruses või soojärvede kallastel kasvavad jõhvikad, mille valmimisaeg jääb septembrisse. Jõhvikas ehk kuremari on hapu, pungil C-vitamiini ning abiks paljude haiguste ravimisel.
