Targu Talita käsiraamat aitab ilma ennustada
Targu Talita kuues käsiraamat “Igapäevased ilmatarkused” on teejuhiks ilmahuvilistele. Näiteks saab teada, mida tähendab laussaju ajal loodesse pöörav tuul ning kuidas mõista pilvi.
Sünoptikutel ja harrastussünoptikutel ehk siis ilmatarkadel on hulk ennustussüsteeme. Kutselised ennustajad kasutavad superarvutites valminud prognoose, ilmamudeleid, jälgivad satelliidipilte, radareid, kuni lõpuks kohalikke olusid arvestades prognoosiga välja tulevad.
Asjaarmastajad peavad palju vähemaga toime tulema. Enamik loeb loodusmärke ja püüab neist aru saada. Aga on neid, kes lähtuvad ilmatsüklite kordumisest, Maa magnetismist, õhurõhuväljadest või kombineerivad neid kõiki.
Iga raamatut saab osta kahe nädala jooksul vaid koos Maalehega Coopi kauplustes ja Selverites üle Eesti. Raamat maksab 4,99 eurot, millele lisandub Maalehe hind. Raamatud ilmuvad 14 päeva takka.
Käsiraamatut saab osta ka digitaalsel kujul veebilehel maaleht.ee/kasiraamat6.
Üksikuid raamatuid ja kogu sarja saab tellida veebilehel www.lehed.ee/targutalita. Veebikeskkonnast tellides maksab raamat 6,99 eurot ning kogu sari vaid 49,90 eurot.
Kogu info Targu Talita käsiraamatute kohta on aadressil maaleht.ee/raamatud!
Analoogaasta, aita!
Üks viis on jälgida analoogaastaid. Paarikümne aasta eest kasutasid seda muu kõrval isegi sünoptikud. Kuigi analoogidest on nüüdsel ajal ilmaprognoosi tegemisel järjest vähem abi, ei saa nemadki veel päriselt ilma läbi.
Analoogaasta kasutamine on pikaajalise prognoosi klassikaline meetod, kus otsitakse varasemate aastate andmebaasidest välja need, mille vastavate kuude ilmad on olnud võimalikult sarnased hiljutistega. Kui eelnenud kuud olid seesugused, siis järgmine kuu tuleb niisugune, ülejärgmine naasugune.
On täheldatud järgnevate kuude ilmade mõningast seotust eelnenutega. Nii saab sarnaste aastate põhjal ennustada lähikuude ilma, kuna sageli selline järjepidevus jätkub. Mitme sarnase aasta korral valitakse kõige tõenäolisemana tunduv.
Selle meetodi tarvitamiseks peab ülestähendusi olema pikalt. Et perioodid oleksid võrreldavamad ja saaks juba midagi arvata, kipub kümnestki aastast väheks jääma. Samas on see juurdlemine ennustamise juures üks põnevamaid asju üleüldse.
On aastaid, kus ilm järgib analoogi või kattub sellega suures osas mitu kuud, enne kui rajalt kõrvale keerab. Aga kindel on, et ühel hetkel ta seda teeb. Pole ju ükski aasta teisega täpselt sarnane, muidu oleks ilma väga lihtne ennustada. Mõnele isepäisele aastale on aga üldse raske analoogi leida.
Suve järgi ei saa talve ennustada
Teadlased on uurinud aastaaegade omavahelisi seoseid ning jõudnud järeldusele, et kõige määravam roll aasta ilmadele on talvel. Paljuski just talve karmusest või leebusest sõltub kevad, sellest omakorda suvi.
Nii järgneb krõbedale talvele enamasti hiline ja jahe kevad, pehmele aga varajane ja soe. On talv keskmise külmaga, on oodata kas keskpärast kevadet või siis varajast. Mida hilisemaks kevad jääb, seda sajusem see kipub olema.
Hilise ja jaheda kevade kannul – sellele on eelnenud enamjaolt külm talv – on omakorda platsis üldiselt jahe suvi. Juuni ja juuli on siis keskmisest külmemad ja õige suvi ei pruugi saabuda enne augustit. Seega saab talve järgi juba ka suve ette arvata. Tõsi, kevadilmade sõltuvus talvest, samuti ka suveilmadele eelnenud kevadest ja isegi talvest, ei pea alati paika. Ometi on see sõltuvus märgatav.
Suve lõpuks ilmataat sageli justkui tüdineb talvel alustatust ning astub uuele rajale. Järgnevus katkeb, seosed suvega jäävad sügisel vähem märgatavaks, talvel pea olematuks. Nii ei saagi suve järgi talve ennustada ja peab selleks ikka sügise oma ilmamärkidega ära ootama.
Ilmateenistuse sünoptikud on välja arvutanud, millised statistilised seosed on kuudel omavahel, ning tulemused kinnitasid eelmainitud sõltuvust talve teisest poolest alates kuni suve lõpuni välja. Seejärel seda enam ei täheldatud. Aluseks on nad võtnud pikaajalise keskmise õhutemperatuuri ajavahemikus 1981.–2012. aasta.
Statistiline seos veebruari ja märtsi vahel on tugev siis, kui veebruar on keskmisest soojem. Sel juhul on järgnev märts suure tõenäosusega (83%) samuti soe.
Soojale märtsile järgneb omakorda 74% tõenäosusega soe aprill, külmale märtsile aga 83% tõenäosusega samuti soe aprill.
Soojale aprillile järgneval maikuul ei ole kindlalt väljendunud seost, küll aga järgneb külmale aprillile 75% tõenäosusega soe mai.
Kui mai külm, on ka juuni külm 75% tõenäosusega. Normilähedase mai järel on 88% tõenäosusega oodata tavapärast juunit.
Soojale juunile järgneb 64% juhtudest soe juuli ja sellele omakorda 67% soe august.
Normilähedasele juunile järgneb 60% usutavusega soe juuli ja sellele samuti 67% tõenäosusega soe august.
Hoolimata sellest, et kindlat reeglit pole (mis teebki ennustamise huvitavaks!), on suundumused talvest suveni välja siiski märgatavad.
Samas mingil konkreetsel aastal võib minna ka teisiti. Suvest edasi kuni talveni välja sedavõrd ilmseid statistilisi seoseid kuudel omavahel näha polnud.
Raamatu autor töötab Maalehes ajakirjanikuna esimesest päevast praeguseni ja on kirjutanud ilmast kõik need aastad.
Maapoisina on ilm talle juba maast madalast tähtis olnud. Kõige tähtsam oli see muidugi heinaajal, mil ihkas alati ilusat ilma.
Ka kartulivõtul. Tegelikult on ta head ilma alati tahtnud, samas juba lapsena mõistnud paratamatust, et kogu aeg ei saa ilm ilus olla ega päike paista.
Huvitaval kombel rääkis ka tema esimene lugu Maalehe esimeses numbris 30 aasta eest ilmast. Et Haanjas oli sadanud augustis rekordkogus (püsib siiani rekordina!) vihma ning kartulisaak pea olematu.
Kuraditosin aastat hiljem sai temast muude teemade kõrval ka Maalehe ilmakülje kokkupanija. Erinevalt ilmast peab ilmakülg aga alati hea olema. Nagu see raamatki.
