1992. aasta Vihterpalu metsatulekahju kustutamiseks kulus kaks nädalat

Vihterpalu metsatulekahju sai alguse 1992. aasta 10. juulil ja kustutati lõplikult alles kahe nädala pärast. Põlenud metsaala pindalaks hinnati 550 hektarit, millel hävis kasvavat metsa 27 500 tihumeetrit. Rahas hinnati kahju suuruseks 2 068 200 Eesti krooni.

Kustutustöödel osales 68 tuletõrje- ja tsisternautot, kümme traktorit ja buldooserit ning lisaks veel hulgaliselt busse ja muid autosid. Iga päev oli abis umbes viissada inimest peamiselt Harjumaalt ja Tallinnast, aga ka mujalt Eestist. Kustutustööd läksid maksma 712 762 krooni.

Reorganiseerimise tulemus

Miks aga tulekahju pindala sedavõrd suureks kujunes ja miks selle piiripanekuks nii kaua aega kulus? Toon siin välja kaks põhjust.

Esiteks – reorganiseerimised metsaameti ja päästeameti süsteemis. Metsatulekahjude avastamisel ja kustutamisel senini ühtsena toiminud metsamajanditest eraldati metsatööstus ja riigimetsa haldamine.

1. märtsil 1992. aastal moodustati riigimetsamaade talitused, metskonnad ja riigiettevõte Eesti Riigimetsad. Mais likvideeritud tuletõrjeameti varad ja funktsioonid anti üle päästeametile, kelle ülesandeks sai kõikide tulekahjude kustutamine.

Uutes oludes ei olnud piisavalt konkreetselt fikseeritud vastutuse jagamine, samuti infovahetus ametkondade ja asutuste vahel. Näiteks Vihterpalu tulekahju esimestel päevadel toimis koostöö kohalikul tasandil (metskond, riigimetsamaade talitus, omavalitsus) nii-öelda vanast rasvast, kuid tõrked infovahetuses tekkisid maakondlikul ja riikliku tasandil.

Teiseks – suur tuleoht ja keerulised meteoroloogilised tingimused. 1992. aasta kevadsuvi oli põuane. Nagu tollel ajal kombeks, saatis metsaamet allasutustele telefonogrammi, milles teavitas suurest tuleohust ning tulevalve ja metsatulekahjude kustutamise valmisoleku vajadusest. Vihterpalu piirkond oli eriliselt tuuline, mistõttu korduvalt suunda muutnud tugeva tuule tõttu levis tulekahju suurele alale. See muutiski kustutamise keeruliseks ja kohalolijatele ohtlikuks.

Kuidas siis kõik toimus?

Esimese teate põlengust edastas Vihterpalu metskonna kontorisse 10. juulil kell 13.55 Maisoo vahtkonna metsavaht Toivo Roos. Mõni minut hiljem teatas telefonitsi Änglema küla elanik Ülo Tammert, et näeb raba kohal suitsu. Tulevalves olnud raamatupidaja Aita Avarsalu teavitas olukorrast metsaülem Margus Taltsi, kes siis isikliku autoga (tuletõrjeauto oli katki) kohale sõitis.

Margus Taltsi metsaametile esitatud seletuskirjast saab lugeda: „Kell 14.20 jõudsin koos kahe inimesega tulekahju kohale. Noorendik põles ladvatulega. Püüdsin jõuda tulekahju algpunkti lähedale. Selle ajaga (umbes 15 minutit) levis tuli üle Tänavjärve tee. Samal ajal jõudis kohale Nõva metskonna tuletõrjeauto. Alustati kustutamist Tänavjärve teel. 15.30 Kungla ja Koidula tuletõrjeautod koos metskonna töötajatega läksid Änglema rabasse piirama sinna jõudnud tuld. Sõitsin Suurekivi raketibaasi ja sain appi 4 Vene sõjaväelast, kes läksid Tänavjärve teele.

Metskonna traktorist Nurmik tõi metsaveo traktori, millega püüdis sihte sisse lükata. 17.00 kohtasin poe juures Padise valla vallavanemat Leemet Vaikmaad ning sõitsime inimesi ja tehnikat juurde tooma.”

Abi paluti Kloostri, Keila, Piirsalu, Seljaküla ja teistest metskondadest ning riigimetsamaade Tallinna talitusest, samuti Kungla, Koidula ja Nõva kolhoosist ning mujalt. Ka Tallinna talituse töötajad püüdsid operatiivplaani märgitud asutustest ja ettevõtetest tehnikat ja abijõude appi paluda, kuid kuna tegemist oli reede pärastlõunaga, siis oli tulemus pigem tagasihoidlik.

Harju päästeametisse jõudis info peaaegu poolteist tundi pärast tulekahju avastamist. Samal ajal põles maakonnas mets veel kolmes kohas.

Õhtuks jõudis Vihterpallu üheksa tuletõrjeautot, kaks traktorit ja tsisternautot ning 50 inimest. Kella seitsme paiku loodeti, et tuli on kontrolli alla saadud. See rahustav info oli aga ennatlik, kuna ilm muutus. Margus Taltsi seletuskirjast: „Kell 21 tuul tugevnes ja pöördus lõunasse. Tuli kandus Änglema küla poole. Kloostri ja Koidula masinad paigutati turbaraba põhjapoolsesse ossa. Kell 22 raba lõunapiirist üle läinud tuld materdas 5 inimest. Kell 23 hakkas tuli kalduma lääne suunda.

Tänavjärve tee ääres lõi tuli latvadesse. Kell 24 Vene sõjaväelased ja üks Haapsalu tuletõrjeauto lahkusid. Kungla masin ei liikunud siduri rikke tõttu. Tänavjärve teele tuli K-700 kivikammiga ja hakkas tee ääres puid maha murdma. Kloostri metskonna masin vajus turbasse. Põlemine väljus kontrolli alt. Metskonnast teatati riigimetsamaade talitusele, et abi on juurde vaja.”

11. juuli öösel leiti, et ainuke viis ladvatule leviku peatamiseks on vastutule süütamine, see ülesanne anti Nõva metskonna metsaülem Endel Heinlehele. Tugiliiniks võeti kruusakattega Konguse tee kahe kilomeetri pikkusel lõigul. Hommikul kella viieks oli tule levik lääne suunas peatatud.

Sideprobleemide tõttu sai päästeameti juhtkond uut infot alles öösel kell kolm. Hommikul moodustati kustutustööde staap. Peadirektor Harry Heina korraldusel kutsuti appi Rakvere, Tartu, Pärnu, Viljandi, Narva, Kohtla-Järve ja Rapla päästeameteid. Eesti Raadiost edastati pöördumine elanike ja kaitseliidu liikmete poole, sellele reageerimine oli üllatuslikult aktiivne. Paraku oli kohaletulnud vabatahtlikke keeruline rakendada, sest puudusid esmased kustutusvahendid. Ei olnud isegi kindaid, rääkimata eririietusest, mis siiski inimeste entusiasmi ei vähendanud.

Kui ladvatuli üle laia Vihterpalu–Nõva maantee jõudis ja Puismaa kordoni poole liikus, ei olnud sealkandis kahjuks ühtegi tuletõrjeautot. Õnneks tuli hooneteni siiski ei jõudnud – tuul pöördus 90º ja tule levik saadi kontrolli alla. Telefonipostid jäid tulle, katkes side Tallinna ja Keilaga, mis taastati hilisõhtul.

Kustutustööde staapi asus juhtima päästeameti peadirektori asetäitja Mati Raidma.
12. juuli hommikul konstateeriti, et tulekahju on kontrolli all. Varahommikuse õhuluurega ei õnnestunud põlengu suurust ja iseloomu tugeva suitsu tõttu täpsustada.

Pühapäeva õhtul toimus valitsuse erakorraline istung, kus otsustati tööle rakendada erakorraliste olukordade komisjon. Olukorraga sõitsid tutvuma peaminister Tiit Vähi ja siseminister Robert Närska.

13. juulil asus valitsuse komisjon edasist kustutustööd korraldama ja lahendama varustamisega (kütus, määrdeained) seotud küsimusi. Päästeameti õiendis on märgitud, et ajavahemikus 13.–24. juuli kulus bensiini A-76 69 ja diislikütust 34 tonni, bensiini AI-95 400 ja õlisid 600 liitrit.

Metsaamet pidi tulekahjule saatma 30 saemeest oma saagidega ning koos Harju maavalitsusega hankima saekette ja viile. Töötasin tollel ajal metsaameti peadirektori asetäitjana ja minu tööülesannete hulka kuulus ka metsatulekahjude kustutamise valdkond.

Vihterpalus vastutasin raietööde korraldamine eest. Ühel päeval sain kustutustöid kontrollima tulnud siseministri asetäitja käest viisakas toonis noomida, et nõutava 30 saemehe asemel töötas ainult 22. Mehi oli aga väga raske kohale saada, kuna raiega tegeles alates märtsikuust riigiettevõte Eesti Riigimetsad, kes ei olnud reformimise tulemusena enam metsaameti haldusalas ja lisaks oli neil samal ajal kollektiivpuhkus.

Surve kolme kilomeetri pikkuse sihi raieks, et sinna mullavall kokku lükata, oli sedavõrd suur, et televisiooni kaudu kutsuti kohale inimesi oma saagide ja tehnikaga. Valitsuse komisjoni otsusega lubati puit anda ülestöötajatele tasuta. Ja seda võimalust ka kasutati.

Põhjus jäigi teadmata

Räägiksin veel ühest seigast. Ühel päeval, kui olin tulekahju välispiiri ülevaatuselt staapi tagasi jõudnud, märkasin teatavat peataolekut. Sain teada, et Vene sõjaväele kuulunud furgoon oli mööda maanteed Harju–Risti poolt Vihterpalu jõe sillale lähenenud. Politseinikud püüdsid autot peatada, kuid see pöörati hoopis ringi ning furgooni tagumisest uksest avati nende ja natuke eemal asuva kustutustööde staabi suunas automaadituli. Lähedal olnud piirivalvur tulistas oma teenistusrelvast vastu. Keegi õnneks pihta ei saanud. Kui aga auto kätte saadi, leiti sellest haavatud vene ohvitser.

Kuna Eestis oli tol ajal üsna arvestatav kogus Vene sõjaväge, siis edasised meetmed ohvitseri haavamise eest oleksid ilmselt olnud ettearvamatud. Õnneks asi lahendati Moskva kaudu vaikselt.

Ja lõpuks – mis oli siis selle sedavõrd suureks paisunud metsatulekahju tekkepõhjus? Margus Talts näitas mulle tulekahju alguskohas ladvatulega põlenud noorendikku ja ütles, et tema kohale jõudes oli tuli selle keskosas. Veel kaks inimest kinnitasid, et tuli tee äärest ei alanud. Noor mets oli aga nii tihe, et inimesel oli sinna sisse väga raske pugeda. Seega võis inimliku teguri välistada. Liikusid jutud lennukist, mis tol päeval lõuna ajal metsa kohal lendas ning mille mootor olevat töötanud kõrgematel ja siis jälle madalamatel pööretel. Olevat ka pauke kostunud. Kuna tõendusmaterjal puudus, on Vihterpalu metsatulekahju tekkepõhjus senini teadmata.

Lugu ilmus ajakirja Eesti Mets 2018. aasta 1. numbris.