Järgnevas loos sisalduvat sõnumit on levitatud varemgi, kuid põllumehed ei näe, et inimeste käitumine muutunud oleks. Seega laseme mure ära rääkida Märdi talu peremehel Mehis Puusepal, kelle herned kasvavad Tartumaal 29 hektaril.

"Eile just pritsisime," ütleb mees, kelle tänavu madalaks jäänud taimedega hernepõllul on taimed suuremas osas ära õitsenud ning erilist juurdekasvu enam ei luba. „Ütleme otse, see on sellisel kujul ikkagi mürk, kuigi korrektne oleks öelda taimekaitsevahend.”

Praegused vihma saanud kaunad on samas just kõige mahlasemaid pisikesi herneterasid täis – ahvatlevad.

Kas ilma pritsimata ei saa?

"Sel aastal on eriti palju kahjureid. Kui õisiku lahti võtad, nii näed, mis olukord on. Hädaga lihtsalt pead pritsima. Kui ei pritsi, läheb veerand saaki kindlasti käest,” ütleb Puusepp. „Hernemähkurid munevad lehtedele ja viie-kuue päeva pärast on kaunades röövikud ning siis sealt enam saaki ei saa.”

Samuti on langenud varem suhteliselt heal tasemel olnud herne turuhind. Kui aasta tagasi sai tonni söögiherne eest 217 eurot, siis nüüd 180. Ära on langenud varem suure osa saagist ostnud India turg. Samuti on kallimaks läinud kõik väetised ja kemikaalid, nii et ots-otsaga ei ole nii lihtne kokku tulla.

"Aga näed, ikkagi lendavad," näitab Mehis pisikestele äädikärbsest väiksematele putukatele. "Kõigist jagu ei saa."

Aga mille järgi saaks inimene aru, et just sellele põllule on mürki pandud?

"Kui inimene näeb, et põllul on traktorijäljed sees, siis see tähendab üsna selgelt et seal on mingisuguseid taimekaitsevahendeid kasutatud," osutab Mehis lihtsasti märgatavatele jälgedele, mis pikalt üle põllu jooksevad.

Vahest on siis tervislikum raksus käia hiljem, enne saagikoristust, kui kõiksugu vahendeid enam ei kasutata?

"Mina sööngi sügisel, kui saak hakkab valmis saama. Samas kuna kasvatan kollast söögihernest, ei tunne keegi selle vastu enam kuivanud kujul huvi," ütleb hernekasvataja.

Aga kui paneks hoiatavad sildid üles?

"Oleme muidugi silte pannud ja panen sel aastal ka. Mitte päris äärde, vaid kaugemale, et ka näha oleks. Nii saja meetri peale ühe. Kuid sellega on olnud nii, et sildist kümne meetri kaugusel juba korjatakse. Öeldakse et, ah, ju te pritsisite kunagi varem. Aga vähemalt kolm nädalat ei tohiks neid herneid süüa,” ütleb Puusepp. "Aga mida sa oskad hoiatuseks panna, et ka töötaks? Mõtlesin, et tõmbaks põllu keskele punase lipu. Rootsis ja Norras on põllud, mida keegi ei puutu. Meil on vene aja mentaliteet – kõik on kõigi oma. Vanemad ise õpetavad seda lastele edasi."

Kui palju korjajaid käib?

"Eelmine aasta võis õhtu jooksul näha nii kümmet inimest. Kui terve serv korjatakse puhtaks, on ikka kahju küll," ütleb mees. "Võtku, aga nad viivad kottidega seda koju ka, panevad kodus oma laste toidulauale."

Vahest tuleks hernes külvata suurematest maanteedest eemale ja siia panna midagi, millele niimoodi tormi ei joosta?

"Olen näinud, kuidas kõrval on inimestel veel julgem käia kui põhimaantee ääres," vastab Puusepp.

Seega – kes tahab puhast hernest, võtku mahepõllult! See pole aga üleskutse, kuna väiksema põlluga mahetalunik tunneb kadunud kaunadest rohkemgi puudust.