Soojad talved soosivad metskitsede paljunemist ja kärntõve levikut

Milline on metssea, hundi, põdra ja teiste ulukite seisund? Kui palju peaks neid küttima? Neile küsimustele aitab vastata Keskkonnaagentuuri äsja ilmunud aruanne „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2018“.

Rauno Veeroja, keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist, tõi seirearuandest välja tähelepanuväärsemad leiud:

„Soojade talvede tõttu on metskitsede arvukus tõusnud juba ligi viis aastat. Viimastel aastatel on oluliselt suurenenud ka metskitsede tekitatud metsakahjud ja metskitsedega seotud liiklusõnnetuste arv.

Soojad talved on paraku soodustanud ka kärntõve levikut kährikkoerte ja rebaste seas, kellelt see häda on omakorda üle kandunud huntidele ja ka ilvestele. Möödunud aastal oli koguni pooltes meie hundikarjades kärntõves isendeid, mis on läbi aastate kõrgeim näitaja.

Lisaks metskitsele ja hundile on huvitav jälgida metssea arvukuse ja küttimise trende. Lääne-Eestis on arvukus sigade Aafrika katku tõttu kiiresti langenud. Kagu-Eestis, kus katku tõttu metssigade arvukus juba eelnevatel aastatel väga madalale langes, on see viimasel aastal uuesti tõusma hakanud.“

Aruandes kirjeldatakse jahiulukite asurkondade seisundis aastate jooksul toimunud muutusi ning analüüsitakse nende põhjusi. Antakse hinnang asurkondade seisundile 2017. jahiaastal ning tehakse küttimisettepanekud 2018. aasta jahihooajaks.

Aruanne käsitleb järgmisi liike: põder, metssiga, punahirv, metskits, karu, hunt, ilves, hallhüljes, harilik šaakal, rebane, kährikkoer, kobras, halljänes, valgejänes, metsnugis, kivinugis, mink, tuhkur, mäger, jahilinnud.

Küttimisettepanekud on liigiti erinevad ning sõltuvad vastava liigi kohta kogutava informatsiooni hulgast ja vajadusest.

LÜHIKOKKUVÕTE ARUANDEST:

• 2014. aasta suve lõpus levis Eestisse sigade Aafrika katk (SAK). Nakatunud ala hõlmab praeguseks pea kogu Mandri-Eestit ja Saaremaad ning katkuvaba on veel vaid Hiiumaa. SAK-i poolt nakatunud aladel on metssea asustustihedus langenud väga madalale tasemele.
• Hundi arvukus oli 2017. aastal eelnenud aastaga võrreldes vähenenud ning suurenenud küttimissurve tulemusel on see tänavu eeldatavasti kuni viiendiku võrra madalam.
• Eelnevate aastate oluliselt intensiivsemaks muutunud küttimise tulemusel näitab põdra arvukus mõõdukat langust, jäädes paljudes jahipiirkondades ulatuslike metsa- ja liikluskahjude tekke riske silmas pidades siiski veel kõrgele tasemele. Põdra asurkonna suurus 2018. talvel jäi seireandmetele tuginevalt vahemikku 13 000-14 000 isendit.
• Ilvese populatsiooni suurus on hoolimata jõudsalt paranenud toidubaasist veel kaugel alla soovitud miinimumtaset, kuid väljendab selgelt suurenemist. Siiski oleme teinud ettepaneku ilveseid ka tänavu mitte küttida.
• Karu arvukus on stabiilne ning populatsioonile võib ka tänavu rakendada möödunud aastaga sarnaselt kõrget küttimissurvet. Samas on vaja küttimist jõulisemalt suunata kahjustuspiirkondadesse.
• Punahirve arvukus on võrreldes eelnevate aastatega valdavalt püsinud või isegi veidi suurenenud ning liigi levikuala on riigi mandriosas jätkuvalt laienemas. Kindlasti tuleks järgnevatel aastatel oluliselt langetada punahirve arvukust Saaremaal, kus nende poolt põhjustatud põllukahjude tõttu on hirvest kujunenud nuhtlusliik.
• Metskitse arvukus on praeguseks tõusnud tasemele, kus osades maakondades oleks vaja juba arvukust alla viia ning teistes selle edasist suurenemist pidurdada. 2018. talvel elas Eestis arvutuslikult suurusjärgus 120 000-130 000 metskitse.
• Šaakali arvukus ei näita suurenemist, olemasolevate näitajate põhjal on see pigem stabiliseerunud. 2017. aastal lasti šaakaleid vähem, kui aasta varem.
• 2013. aastal jahiulukite nimekirja lisandunud hallhüljest võib küttida juba neljandat aastat, siiani on küttimishuvi olnud väike ning aasta kvootidest on realiseeritud vaid väike osa.
• Laialdasemalt levinud kärntõve tõttu soovitame küttimissurvet suurendada jätkuvalt kõrge arvukusega kährikkoerale ning ka rebasele.
• Kõik jahipiirkonnad peaksid üritama küttida kõiki ulukeid sellises soolis-vanuselises vahekorras, mis säilitaks asurkonna struktuuri võimalikult lähedasena looduslikule. Dominantseid loomi tuleks hoida kõikide suurulukiliikide puhul või siis vähemalt ei tohiks neid eelistatuna küttida.
• Ulukiseires tuleks suurendada jahipiirkonna kasutajast sõltumatute andmete mahtu/osakaalu nii pabulaloenduste kui ka talviste jäljeloenduste osas kahandamaks hinnangute ja suurendamaks konkreetsete näitajate osa populatsiooni seisundi hindamisel ja küttimiskvootide arvutamisel.

Aruande täistekstiga saad tutvuda SIIN.