Imevahvad fotod Eesti tublidest loomalastest: inetuid pardipoegi siin ei olegi

Igas pesast ja urust pudeneb suve algul välja linnu- ja loomalapsi. Suur maailm ootab avastamist! On laste aeg, uute eluteede algus. Kõik väikesed sulelised ja karvased on imearmsad, nunnud, pehmed, ümarad… “Inetuid pardipoegi” ei olegi olemas.

Maailm ei pruugi loomalastest elluastujate vastu olla helde ega armuline. Siin luuravad vaenlased, ootavad nälg ja haigused, sõidavad autod ja lendavad haavlid. On kurb paratamatus, et paljude looma- ja linnulaste elutee jääbki lühikeseks.

Kadudega on loodus oma majapidamises arvestanud: suur sigivus ja kiire täiskasvanuks saamine kompenseerivad kõrget suremust. Liikidel, kel poegi vähe, areng aeglane ja vanemlik hooldusaeg pikk, on ka paremad võimalused kauem elada. Vanemad, olgu üksi või paarilised üheskoos, annavad endast kõik, et laste nõudlikke näljahüüdeid vaigistada.

Asjad on sel moel korraldatud, et uus põlvkond saab jalad alla või tuule tiibadesse enamasti külluslikul ajal juunis-juulis, kui toitu on kõige rohkem saadaval. Headel aastatel on pesades arvukamalt poegi, ebasoodsatel aastatel on järelkasv kesine või jääb pesitsemine hoopis vahele.

Muidugi on lapsed esialgu rumalad ja naiivsed. Elutarkusi tuleb vanemate kõrvalt kiiresti omandada. Juba sügisel peab enamik praeguseid loomalapsi elus ise hakkama saama.

Õppimisvõime on eluküsimus.

Emane händkakk valvab, et keegi lapsi ei ohustaks, vajadusel võib ta rünnata ka inimest. Isane käib jahikäikudel, varustades pereliikmeid värske lihakraamiga.

Ema võttis puu all oma 10 last sappa ja koos paterdati lähima veekogu poole. Imearmsad sõtkapojad on kohe osavad ujuma ja suudavad mööda vett joostes põgeneda. Läheb veel kaks kuud, enne kui nad lennuoskuse omandavad ja iseseisvuvad.

Ujuma õppis laps esimesel elupäeval pesa varjulises sisebasseinis, juuniõhtused tiirud jõel on esimene tutvus suure maailmaga. Ohtusid ei oska lapsearu veel õieti hinnata, nii võib inimene paadiga pisikesele karvakerale lausa külje alla libiseda.

Niitmata metsa-heinamaa on kitsetalledele hea paik õnnelikuks lapsepõlveks. Hea oleks, kui mürisevad niidukid ei satuks metskitse lastetuppa liiga vara. Mais sündinud talledel on jaanipäevaks valged tähnid karvastikust kadunud ja tugevad jalad all.

Hästi enam ei mahu. Isagi on tõrjuv, püüdes lapse pugemiskatsetest eemale hoida, et saaks mudapinnasest segamatult ussikesi jahtida.

Elu on ilus ja muretu. Praegu katab veel ema laste toidulaua, suve teises pooles tuleb igaühel ise hakkama saada.

Koduurg, mille vanemad kivihunniku alla kraapisid, hakkab viiele rüblikule kitsaks jääma. Kutsikad kolavad üha enam ringi, nuusutavad uusi lõhnu ja proovivad hammaste teravust.

Noorem poeg on poolenisti udusulis, vanemal on suled seljas ja terane pilk silmis. Hiired on viu põhitoit. Heal hiireaastal on poegi pesas 4–5, kehvemal vaevu 2–3. Juuli keskel saavad noored viud tuule tiibadesse.

Tibud on sünnist saati toimekad. Nad ujuvad hästi, söövad isukalt veetaimi ja sirguvad ruttu. Juuliks on lapsed emaga peaaegu ühte kasvu.

Nii erinev mustasuleliste vanemate omast on esimestel elunädalatel laugutibude kentsakas välimus: nägu ja nokk punased, oranžikas udusulepärg ümber kaela. Erksad värvid aktiveerivad vanemate toitmistungi. Suve lõpuks pojad kasvavad ja ilusad värvid kaovad.

Ajal mil emane haub, jääb isase osaks kalapüük ja pesamüüride toestamine. Kui kõik neli toredalt vöödilist poega on koorunud, ujutakse koos järvel. Noorim ja väikseim saab esialgu priiküüti vanalinnu seljas.

Marjalutikad, sipelgad, vesineitsikud… Rähn ei ütle ära ka värvuliste poegadest, muutudes vahel julmaks pesarüüstajaks. Peaasi et enda poegadel kõhud täis oleks.