Udmurdi lavastaja annab muinasjutumaailma täiskasvanutele tagasi
Damir, te olete Eestis lavastamas teist korda. Milline on teie pilt Eestist ja eestlastest?
Ma ei saa öelda, et nüüd Eestit ja eestlasi tunnen. Suurema osa siin oldud ajast olen tööd teinud, proove.
Eestit ja eestlasi tunnen ennekõike tänu suhtlemisele näitlejate ja teiste loominguliste inimestega, kellega olen siin kohtunud.
Seda võin küll öelda, et ma ei usu enam eestlaste kohta levinud stampe, et nad on kinnised, naeratavad vähe, mõtlevad aeglaselt. Absoluutselt kõik, kellega mina olen suhelnud, on avatud, rõõmsad ja isegi temperamentsed. Eriti näitlejad.
Ka Tallinna tulin taas nagu vana hea sõbra juurde. Sellesse linna on võimatu mitte armuda. Kohe esimesel õhtul läksin vanalinna jalutama, lehvitasin tervituseks Vanale Toomasele: “Tere, näed hea välja!”
Mulle meeldib Kalamaja, meeldib linnasiluett, kus vanad majad saavad kokku uutega. Lisaks linnale nägin eelmisel aastal ka Eesti külaelu. Tegime proove ja hiljem mängisime Kolga mõisas lavastust “Praegu pole aeg armastamiseks”.
Eesti loodus on sarnane Udmurtia omaga, aga mere lähedus annab sellele erilise koloriidi. Praegu elan Viinistul. Akende taga lainetab meri. Uskumatult kaunis koht. Äkki mul tõesti lihtsalt veab, aga hetkel on minu Eesti just selline, kus elavad sõbralikud inimesed, kes on võimelised avatult rõõmu tundma.
Lavastuse toovad välja produtsent Märt Meos ja teater R.A.A.A.M.
Mängivad: Riina Maidre, Mirtel Pohla, Liisa Pulk, Jarmo Reha, Karl Andreas Kalmet, Dovydas Pabarčius (kõik vabakutselised), Ott Raidmets (Pärnu Endla).
Suveteater on Eestis eriline, suvelavastusi teevad repertuaariteatrid ja projektiteatrid. Kuidas teie seda fenomeni iseloomustate?
Jälle on mul raske hinnata seda nähtust tervikuna. Saan rääkida vaid sellest, miks suveteater mulle huvitav on. Ehk langeb see millegi poolest kokku ka Eesti publiku arvamusega.
Mulle on põnev väljamõeldud maailma lavastada mitte selleks spetsiaalselt ehitatud teatrisse, vaid sootuks teistsugusesse keskkonda. Teha seda nii, et mängukoht saab mu väljamõeldud maailma ja lugude osaks.
See, et etenduse vaatamiseks tuleb sõita kuhugi, teha reis, matk, muudab kogu ettevõtmise sündmuseks. Etendus saab osaks sellest, mis juhtub teel olles, saab osaks koha energiast.
Kuidas iseloomustate meie publikut?
Ma spetsiaalselt ei sõitnud ära kohe pärast esietendust, vaid vaatasin koos publikuga veel kaht etendust. Jälgisin reaktsioone. Ja taas see väljakujunenud müüt lagunes. Saalis olid täiesti avatud inimesed, kes valmis neile mängitavat lugu emotsionaalselt vastu võtma.
Muidugi, nad ei karanud kohalt püsti ega karjunud – sellised reaktsioonid on tänapäeval võimalikud vaid spordivõistlustel.
Aga Eesti teatripublik reageeris meie etendustel elusalt: seal, kus oli naljakas, naerdi; kui laval arutati ja mõeldi tõsiseid mõtteid, kuulati seda pingsa tähelepanuga. Eesti publik osutus isiklikult mulle väga lähedaseks. Tundus, et tekkis mõistmine, tunti ära see keel, milles mina oma lugusid jutustan – mulle omane teatrikeel. Tunti ära, mõisteti ja võeti hästi vastu.
Miks otsustasite valida lavastamiseks just eesti rahva ennemuistseid jutte? Miks mitte udmurdi muinasjutte?
Minu lapsepõlv möödus Nõukogude Liidus. Nagu väga paljud, lugesin ma lapsena erinevate rahvaste muinasjutte, sealhulgas ka eesti muinasjutte.
Alles hiljem, lugedes sain aru, et need muinasjutud on mul meeles, mäletan neid vaatamata sellele, et esimesest lugemisest on möödas ligi nelikümmend aastat. Kõige tähtsam oli minu jaoks see, et tundsin täiskasvanuna lugedes enda meelest samu emotsioone, mida tundsin lapsena lugedes.
Siis tekkisid lavastaja mõtlemisest lähtuvad küsimused. Miks me arvame, et muinasjutud on mõeldud lastele? Enne üleskirjutamist olid need ju lood, mis kandsid tähtsat elulist kogemust ja polnud üldse lastele mõeldud.
Miks me suureks saades kaotame võime uskuda muinasjuttudesse? Kas on võimalik jutustada neid nii, et täiskasvanutel oleks huvitav kuulata? Esitasin endale palju taolisi küsimusi ja kui oli valida, mida tahaksin lavastada, siis teadsin juba, et need on eesti muinasjutud.
Mulle on põnev äratada endas üles oma lapsepõlve tundeid ja läbielamisi ning proovida see edasi anda vaatajatele.
Udmurdi muinasjuttudega olen juba mänginud ja neid lavastanud. Tõsi, lastele. Seekord tahtsin endale võtta raskema ülesande.
Kas teie kirjutatud teatritekst “Pikse pill” on selline, et seda võiks mängida ka mujal maailmas?
Kirjutasin näidendi spetsiaalselt Eesti lavastuse jaoks. Maikuus olid Krasnojarskis Eesti kultuuripäevad. Muu hulgas oli ka teatrilaboratoorium, mis pühendatud just eesti dramaturgiale.
Usun, et teie muinasjutte on võimalik lavastada nii, et mis tahes maa täiskasvanud võtaksid need huviga vastu.
Ma olen endale öelnud, et mul ei ole mingit õigust rääkida laval eestlastele eestlastest. Kes ma olen, et öelda: olete niisugused ja naasugused. Ma arvan, et seda saavad lavalt kõva häälega kuulutada vaid eestlased ise.
Valisin muinasjuttudest teemad, mis on tähtsad nii Eestis, Udmurtias kui kogu maailmas. Sellised teemad, mis meid ei lahuta, vaid hoopis ühendavad – harmoonia perekonnas, sidemed lahkunud esivanematega, ka lähedaste omavahelise vihkamise teema...
Kas see on lavastus täiskasvanutele?
Jah, see lavastus ja need lood on täiskasvanutele. See oli mu printsiip algusest peale – anda täiskasvanutele tagasi muinasjutumaailm.
Mis on eesti rahva ennemuistsetel inimestel ühist tänapäeva maailmaga?
Lugesin enne kirjutamist läbi eesti muinasjuttude kogumikud, mis õnnestus leida. Lugesin läbi teie eepose “Kalevipoeg”, lugesin Jüri Parijõe, Mattias Eiseni, Juhan Kunderi ja Jakob Kõrva kogumikke... Näidendis “Pikse pill” kasutasin elemente, süžeesid ja käike kõigist neist kogumikest.
Lisaks lugesin mitmeid muinasjuttudest kantud teaduslikke uurimusi, kuulasin mõningaid loenguid.
Teil on juba eelmisest aastast kogemus töötada eesti näitlejatega. Kuidas neid iseloomustate?
Need, kellega mul on olnud au töötada, on väga head. Nad kuulavad lavastaja märkusi tähelepanelikult, arvestavad neid, nad on vabad koos mängima. Neil on võime ja oskused rolli iseseisvalt üles ehitada. Selliste näitlejatega töötamine on lavastaja rõõm. Eelmise aasta trupis nomineeriti kolm näitlejatööd Eesti teatriauhindadele, see pole juhus.
Sel aastal on meeskond noorem, aga kasutan jälle sama väljendit – mul on vedanud!
Olete Glazovi (Udmurtia pealinn) Linnateatri Parafraas peanäitejuht. Milline on teie teatri repertuaar?
Jah, olen selle teatri juht. See on väike munitsipaalteater, mis praegu on väga heas loomingulises vormis. Publik armastab meid. Meid sõidetakse Glazovi vaatama lähedal asuvatest linnadest ja ka kaugemalt. Meid on kõrgelt hinnatud teatrifestivalidel ja see räägib sellest, et loominguline tee, mille oleme valinud, on praegu tähtis mitte ainult meile, vaid ka paljudele teistele.
Parafraas ei ole repertuaariteater. Mängime lavastust seni, kuni publikut jätkub. Seejärel läheb tükk mängukavast maha igaveseks. Ühel ajal mängime vähemalt kolme lavastust, raske oleks seda repertuaariks nimetada.
Mängime nii lastele kui täiskasvanutele. Läinud hooajal osutusid valikust kõige nõutumaks Ray Bradbury romaani “Võilillevein” põhjal tehtud lavastus ja Nikolai Gogoli “Surnud higede” intseneering.
Milline on teatri osa ja tähtsus kultuuris? Miks just teater?
Teater on elus kunst. Pakub elusat suhtlemist, elusat energiat. Meie ees ei ole varjud ekraanil, meie ees on elusad inimesed. Need, kes elavad siin ja praegu, koos meiega. Teemad, millest teater rääkima kutsub, elavad publiku hulgas edasi. Isegi kui vaataja vaikib, on ta oma mõtetes kas lavalt pakutu poolt või vastu.
Pole üldse juhus, et teater on praegu väga nõutud. Meid ümbritseb terve meri virtuaalset suhtlemist, inimene aga otsib elus suhteid ja suhtlemist. Virtuaalsus seda ei asenda. Teater on saar, kus kehtivad inimlikud suhted.
Kas lavastate kord “Pikse pilli” ka oma teatris?
Jah, teen seda päris kindlasti.
