Eesti ainsad karude rehabiliteerijad: Saaremaa karupoegade ema kas aeti poegade juurest ära või hukkus

Kuna terve hulk ilma eriteadmisteta karuteadlasi hüppas Saaremaale sattunud karupoegade probleemi kallale, ajades rahva oma asjatundmatusega pöördesse, siis võttis Eesti Jahimeeste Selts ühendust meie ainukeste spetsialistidega pruunkarude rehabiliteerimise vallas, Kaja Kübara ja Enn Vilbastega, kes töötasid Nigula metsloomade turvakodus alates selle loomisest kuni sulgemiseni.

Te olete Eestimaal ainsad inimesed, kes on tegelenud karupoegade üleskasvatamise ja loodusele tagasiandmisega. Mis aastal alustas ja millal lõpetas Nigula metsloomade turvakodu töö emata jäänud karupoegade rehabiliteerimisega?

Turvakodu ise alustas 1993, aga esimesed karupojad sattusid meile 1999 ja viimane oli veel 2010. aastal. Sel aastal möödub 20 aastat pruunkarude kasvatamise algusest Eestis.

1998. aastal tegeles karupoegadega Peep Männil, kelle eestvedamisel viidi nad vahepeal Tveri oblastisse, kus asub Venemaa üks suuremaid pruunkarude rehabilitatsioonikeskusi. Eestisse toodi karupojad tagasi järgmisel aastal (Vaata ka Eesti Looduse 2018. aasta augustinumbrist lk 80 ajaloo osa 20 aastat tagasi – seal on klipp esimestest Venemaal käinud ja tagasitoodud karudest).

Üks Õhtulehe jutu kommenteerija arvas, et olid valed rehabiliteerimise võtted. Tegelikult pole pruunkarude rehabilitatsioonimeetoditel viga midagi, aga inimesed pole selleks valmis: kui keegi armsat loomapoega kuskil näeb, on ikka vaja koju viia (kui on väikesemõõduline), midagi süüa tassida (arvatakse, et karud on pidevalt näljas) ja selleks, et paremaid pilte, selfisid jms saada, tuttavatele jagada (nemad tahavad ka pildistada, kohtuda, maiustusi pakkuda) ja nii see lumepall veerema lähebki. Loomapoegade tulevikule ei mõtle keegi.

1999. aastal külastasime ka Venemaa Tveri oblastis asuvat bioloogiajaama, kus karupoegade rehabiliteerimisega tegeletakse siiani. Seal olid õppimas rehabiliteerijad näiteks Prantsusmaalt ja mujalt. Meie olime teiste meie metsloomade kasvatamisega juba mitu aastat hakkama saanud, meil oli kogemus ning bioloogiaharidus, seega tehti lihtsalt mõnepäevane kiirkursus eriti olulistest aspektidest selles töös. Perekond Pažetnovid käisid ka terve perega külas vaatamas, kuidas meil siin läheb ning andsime ka neile häid mõtteid karude kasvatamiseks, mida nad kohe kasutama hakkasid.

Nii et pruunkarude rehabilitatsiooni meetodite alustalad on üle maailma samad, ilmselt on neid pisut muudetud ja täiendatud kohalikku eripära arvestades. Näiteks vabastamine – Venemaal vabastatakse nad varem, kuna Venemaa avarustes on palju-palju rohkem ruumi metsloomadele (inimasustus pole nii tihe kui meil) ja neil on ka mõned juhtumid, kus on olnud vajalik mitte hakkama saanud isendid üle talve aedikus hoida ja kevadel uuesti vabadusse lasta.

Tegelikult on ju umbes kuuekuune karu ikka laps ja lapsed lähevad vaatama seda, mis neile meeldib.

Kuna ema ei keela neid ja kasvataja ei saa ka kogu aeg nendega koos liikuda (karupoegadel tekib tugev kiindumus oma hooldajasse, samamoodi nagu kodus kassipoja või kutsika kasvatamisel – nad ei jää sammugi maha), siis peavad nad ise elu vabaduses avastama. Kui aga siis inimesed hakkavad maiusi viima ja pakkuma (ja need lõhnavad hästi – ehkki taastuskeskuses selliseid asju neile süüa ei anta – magus pole soovitatav inimlastelegi, saati siis karudele), siis iga lisatoidu pakkumine suurendab nende usaldust inimeste vastu ning lõpuks on nii nagu aastaid tagasi Vaiblas.

Mida kõike sinna ei viidud! Ainult vahuvein ja tort veel puudus, muu magus kraam oli kõik esindatud.

Ja tegelikult ju Vaiblas olnud karud talvitusid kenasti, probleemid tekkisid kevadel, kui keldreid tühjendati (sealsed kohalikud olid karupoegadest teadlikud) ning lumepall hakkaski veerema. Olukord oli selline, et kui püüdjad läksid, polnud karusid (läksid minema, kui kuulsid auto saabumist ja pugesid peitu). Aga kui meie omad lahkusid, tulid karud tagasi, kus neile toodi järjest „paremaid palakesi“, et saaks ikka pilti teha. Kurb, et ei mõelda karude tulevikule. Nende karude kohta pole meil infot, ma ei tea, mis neist sai.

Mitu karu vajas selle aja jooksul, kui töötasite Nigulas, teie abi? Kuidas muude loomadega oli?

Kokkuvõttes vajas abi üle 40 karu, sh kõik polnud enam pojad, vaid abi vajasid teinekord ka täiskasvanud karud ning alati polnud vajadust neid tuua metsloomade taastuskeskusesse. Näiteks Ida-Virumaal oli karupoeg vanasse salvkaevu kukkunud ning vajas sealt välja aitamist. Tänu sealsete jahimeeste abile (jahimehed ei lasknud karuema metsatukast väljuda – see piirati ümber, samas turvati, et emakaru ei tungiks kallale Enn Vilbastele, kes metsiku karupoja järele kaevu ronis) jäid karuema ja karulaps kokku ning müttasid sealt koos minema. Viljandi lähistel oli aga tegemist täiskasvanu-mõõtu karuga, kes sõi sisse kõike, mis prügimäelt leidis, sh värve jmt.

Just karud olid miskipärast need, kes ajakirjanikke kõige rohkem huvitasid.
Aga tegelikult oli meil ikka muid metsloomi hulganisti: põdrad, metskitsed, metssead, ilves, hülged (nii viiger- kui hallhülged), saarmad, kährikud, rebased, siilid, lindudest palju neid, kes inimestel sagedamini silma all, aga ka haruldasi: must-toonekured, kotkad, viud, kakud, kaurid jne.

Metskitsi oli igal aastal üsna palju ning kuna varasematel aastatel oli metskitsi Eesti mandriosas hulganisti, siis sai populatsiooni taastamise eesmärgil viia neid nii Naissaarele, Kihnu, Ruhnu ja mujalegi, kus metskits oli varem olnud, aga enamasti inimeste poolt hävitatud.

Ilvest, kes läks asulas taluhoovi koera-kassi toitu sööma, polnud vaja taastuskeskusesse tuua, vaid sai viidud teatud kohta vanasse taluhoonesse ja üks jahimees võttis tema toitmise enda kohustuseks, et loom külmal ajal kosuks ja kevadeni vastu peaks ‒ ja pidaski vastu.

Tippaastad ja loomade teie juurde sattumise põhjused? Mismoodi Saaremaale toodud karupojad võisid sattuda inimese juurde?

Põhjused, miks karupojad meile sattusid, olid tavaliselt kas siis jahi käigus emakaru lahkumine poegade juurest, metsaraietööd ning juba inimeste hoole all olnud isend.

Tipp-aastad? Esimene aasta algas kolme karupojaga Valgamaalt ja lõppes kuue oti kasvatamisega. Oli ka aasta, mil turvakodus oli isegi kaheksa karupoega korraga. 2007. aastal oli ainult üks varem kodus kasvatatud karupoeg, kelle transportisime Alaveski loomaparki.

Saaremaa karupoegade ema kas aeti poegade juurest ära (jaht, metsaraie vmt) või hukkus (lasti maha).

On võimalik, et see toimus Saaremaal, aga miskipärast tundub, et asi juhtus mandril ning karupojad viidi hiljem Saaremaale.

Zoosemiootik Laura Kiiroja väidab, konsulteerides eelnevalt juhtivate karuekspertidega, et töö oli edutu, sest enamik karupoegi tuli eutaneerida, kuna nad ei võõrdunud inimestest ning sattusid varem või hiljem inimeste juurde tagasi. Kuidas selle eutaneerimisega ikka tegelikult oli?

Me ei tea, millistele andmetele zoosemiootik tugineb, meil selliseid andmeid pole. Meie teada on enamik karupoegi metsas ise hakkama saanud. Ühe kohta tuli andmeid üsna mitu aastat järjest: marjulised nägid teda ka marju korjamas, inimestest hoidis kaugele, aga ära ka ei jooksnud (Jäärja karu). Samuti nähti 1999. aasta karunoorukit Lätis Staicele piirkonnas 2002. aastal.

Lätis Burtnieki järve ääres lasti üks meie karu maha seetõttu, et nende ametnike teadmiste kohaselt ronivad puu otsa ainult marutaudis karupojad.

Mõni karu on ka aastaid pärast vabastamist jahimeeste poolt maha lastud (üks Raplamaal tihnikust metssea pähe ja teine Läänemaal looma käitumise (karu ajas end püsti) vale tõlgendamise tõttu. Arvan, et kui meie kasvatatud karusid oleks maha lastud, oleks meid ka teavitatud nii nagu eelnevate näidete puhul. Samas tuleb arvestada, et kasutuses olnud märgised ei püsi väga kaua (paar-kolm aastat). Seega pole meil küll mingit põhjust oletada, et nad metsas ise hakkama ei saa. Neid näiteid oli veel ja see on ka tegelikult tõestus selle kohta, et nad said ja saavad metsas oma karueluga hakkama.

Millal toimus tavaliselt karupoegade metsa viimine? Mida tuli seejuures arvestada?

Algselt olid karupojad suhteliselt soojas toas (5-14 päevased), kui kõrvad-silmad avanesid ja karud kasvasid, läks ka nende elupaik järjest jahedamaks. Kevadel ülaste õitsemise ajal viisime nad metsaaedikusse (aedikute pindalad oli ca 0,7 ha ja 1,1 ha), kus karudel oli veel võimalus onnis magada, aga seda nad kõik ei kasutanud. Metsamarjade valmimise ajal liikusid nad juba vabalt ringi ning valmistusid iseseisvaks eluks. Nende julgeoleku suurendamise tõttu ootasime ära karude jooksuaja lõpu ja siis sai mõmmikud varem valmis otsitud kohta transportida.

Koha valikul tuli arvestada kiskjatega, toidubaasiga, inimtegevuse survega, vältisime kergesti inimestele ligipääsetavaid alasid, aga see kõik ei aita, sest need loomad võivad läbida ööpäevas üle 40 kilomeetri ja otsivad ise endale sobiva koha toimimiseks, tavaliselt oli see ikkagi veekogude ääres.

Kõik hilisemad tekkinud probleemid algasid just inimestest (vedelema jäetud prügi, kalarapped jne). Olime valmis ka selleks, et mõni ulakas karupoeg tuleks transportida tagasi metsaaedikusse ja jätta ta kevadeni sinna uinakut tegema.

2000. aastate keskel oli plaanis metsas olevasse aedikusse panna üles kaamera, aga kahjuks ääremaadel olev mobiili- ja internetilevi oli ja on jätkuvalt kehv ning see plaan jäi just viletsa levi tõttu ära.

Saaremaa karupojad viidi metsa suvalisse kohta. Kas enne nende lahtilaskmist keskkonnaamet konsulteeris selles osas teiega, kui ainsate pädevate isikutega nimetatud küsimuses? Jäi mulje, et karupojad visati metsa suht suvalises kohas ning asi loeti lahendatuks.

Loomulikult mitte, aga me ei tööta ka enam keskkonnaametis. Vaadates seda Saaremaa karude transportimise videot, siis tekkis küll väike hirm päästjate pärast: ka väikesel karupojal on üsna palju jõudu ning teravate küüntega käpp käib vahel vägagi kiiresti. Neid tuleb tõsta hoopis teistmoodi. Lisaks on Nigula keskuses alles veel karude transportimise puurid: küll hamba- ja küünejälgedega, aga see-eest teenekad.

Kui aastatel 1998‒2010 leiti karupoegi praktiliselt igal aastal (mõni oli ka varem juba kodus kasvatatud ja viidi seetõttu Alaveski loomaparki), siis arvata võib, et neid leitakse nüüdki.

Jahiulukid antakse enamasti jahimeestele ja järjest sagedamini on kuulda ning lugeda meedias, et on tulnud metskits, kes võtab vastu käest pakutavat toitu, ning näha pilte loomapoegadest (nt oravapojad) inimeste kodudes.

Neid juhtumeid rehabilitatsiooni perioodil oli küll sageli, kui karusid nähti. Ükskord rääkis siitkandi jahimees, et oli minu karusid näinud. Need olevat kenasti mänginud ja toimetanud, jahimees istus mõne meetri kaugusel murdunud puule ja vaatas sealt nende tegemisi ning karupojad teda üldse ei kartnud. Nojah, ütlesin lõpuks, kui jutu ära kuulasin, ainuke asi on see, et need, keda sa nägid, pole minu karud, sest minu omad on alles aedikus… Igatahes oli mees seejärel üsna ehmunud moega: eks ta ju teadis, milliseks olukord võinuks kujuneda, kui karuema oleks näiteks tema selja tagant poegade juurde tulema juhtunud.

Samas on ajakirjanikud või neile info edastajad juhtumeid veidi suuremaks „puhunud“. Näiteks meie karupojad olevat ühe talu juures välikäimla ära lõhkunud, kohale jõudes selgus, et omanik polnud üldse pahane nende mõne küünetriibu pärast käimla seinal.

Suurkiskjad keskkonnaagentuuri ulukiseirajate arvates on hästi ohjatud. Kuna olete tööalaselt pikki aastaid tegelenud ka suurkiskjatega, siis mida arvate kõrvalvaatajana suurkiskjapoliitikast ning selle edukusest Eestis.

Jääb mulje, et tegelikult kogutakse lihtsalt andmeid jahimeestelt ning seiret kui sellist ei tehta. Tundub, et jahimeeste andmeid ei usaldata ning andmestik interpreteeritakse mingile ideele sobivaks.

Allikas: Eesti Jahimeeste Selts