VAATAMISELAMUS | Vana kool ei sure mitte kunagi

Telliskivis Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses avati Itaalia fotodokumentalisti Luca Berti näitus “Silma pilk”, kus Eesti külainimesed istuvad oma kodude ees nagu vanaaegsetel fotodel.

Luca Berti fotonäitus “Silma pilk”

Hinne: 4

Näitus Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses Telliskivi Loomelinnakus on avatud iga päev kella 12–19

ning jääb avatuks kuni 4. novembrini.

Rohkem kui 30 aastat tagasi koostas Peeter Tooming raamatu “Tähelepanu, pildistan!”, kus olid portreefotod Eesti talumemmedest ja -taatidest saja aasta jooksul 1840–1940. Piltidel ollakse tõsised ja liikumatud, säritusaeg oli pikk ja terava pildi saamiseks tuli paigal olla. Ning eks pildistamine oli miskit erilist ka, kookus selg lükati sirgu ja objektiivist välja lendavat linnukest oodati tõsiselt nagu vana indiaanlane.

Kui ei olnud ateljeefoto, istuti tihti loomulikus keskkonnas, talutare ees, võib-olla pihus mõni oluline tööriist, seljas igapäevane vammus. See oli vana aja dokfoto. Mida käis, kastkaamera turjal, mööda maad üles pildistamas näiteks Johannes Pääsuke, kes hiljem tegi juba filmi ning kellest nüüd teeb omakorda filmi Hardi Volmer. See, et XXI sajandi taluinimestest sarnased pildid tekiksid, pidi Luca Berti Itaalias fotograafiat õppima, võtma vana jalgratta ja plaatkaamera nagu vanasti ning sellega sõitma mööda Eesti (aga mitte vaid Eesti) külasid. Muhu- ja Põlvamaal ja muilgi mail. Jälle istuvad lihtsad maainimesed oma kodude ees klassikalises kolmveerandprofiilis või otsevaates, tõsised näod pisut nõutud, nukradki, ehedad, omas mahlas.

Piltidel nemad ise

Ei ole neid vuntsinud ükski stilist, ei ole välja valinud ükski castingu-agentuur. Nad on nemad ise. Selline pildistamine ei ole odav. On materjalide tõttu kindlasti kallim, kui teha hoopis teistsuguseid pilte tänapäevase optikaga digitaalselt.

Telliskivis Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses pilte vaadates murran pead, mis sellist portreteerimist ajalehereportaažist eristab. Kui kaasaegse aparaadiga lehepiltnik võib liikuvast objektist üles võtta kümneid kaadreid sekundis, leiab ta sealt midagi pilkupüüdvat, iseloomulikku. Samas me nendest “suuremad kui elu” piltidest millalgi küllastume ning ei tea siis, mis mõjuks värskelt ja uuena.

Ja veidral kombel võib spordireporteri liikumise pealt tabatud stoppkaader mõjuda sama tehtuna, lavastatuna, ebaelulisena, nagu vanal ajal pikalt poseerimine. Sest inimese silm ei fikseeri ju üht hetke sportlase kukkumisest mutta nii, et pritsmed lendavad, ja ei istu keegi meie nina ees ka pikalt, nagu toimetustelt peatatud taluinimene. Need on erinevad interpreteeringud ja saavad elust kätte erinevat.

Jälle istuvad lihtsad maainimesed oma kodude ees klassikalises kolmveerandprofiilis või otsevaates, tõsised näod pisut nõutud, nukradki, ehedad, omas mahlas.

Tahtmatult mõtlesin, miks peab tulema itaallane, et tõsta eesti külarahvas ajatusse. Kas me ise ei oska enam nii näha. Kas me ise peame pildistama aafriklasi või primitiivkultuure, et taoline mõõde või nihe tekitada. Ennast ei oska kõrvalt näha.

Hmm, ammu pole olnud näitust, mis oleks läbilõige nõukaaegsest mitte kunst-, vaid ajalehefotost. Ehk mõjuks seegi tänapäeval nihkes vaatepunktina, sest aega on mööda läinud ja me näeme toda aega teisiti kui siis või näeksime sealt ära rohkemat kui siis. Ja kui piltnik suutis olla irooniline, ehk paistab see nüüd paremini välja. Veel parem oleks muidugi näitus lehepiltidest, mida siis avaldada ei tohtinud, mis olid liiga kõrvaltvaatavad ja läksid prügikasti. Ma ei tea, kas selliseid kuskil Peeter Langovitsi või mõne teise tolleaegse usina pildistaja arhiivis võiks leiduda.

Läbi itaallase silmade

Luca Berti näitus ja uhke pildiraamat eesti külainimestest mõjuvad pisut paradoksaalselt. Me näeme iseend paremini ja täpsemalt läbi itaallase silmade. Ometi pole me päris reservaadis elav primitiivrahvas, aga siiski ehedad inimesed. Igal külalapsel või taadil on inimlik sisu, mille esiletoomiseks peab fotograafil pisut aega olema. Ja motivatsiooni.

Ning veel üks paradoks. Berti näitusest viiekümne meetri kaugusel on Martin Lazarevi näitus lihtsatest inimestest Rio de Janeiro tänavatel. Nii nagu itaallane otsib inimest Muhumaal, otsib Tartu piltnik inimesi Brasiilias ja eks leiab ka, kuigi teiste vahenditega kui Luca Berti.