Kilekotipoliitika venib nagu villane lõng

Eesti väldib nii üldse keskkonna kui mere prügistamist üpris tõhusalt sellega, et meil on väga hästi toimiv pandipakendi süsteem, joogitaara viiakse 90% ulatuses poodi tagasi ja tänu sellele see loodusesse ei jõua. Küll aga venib väikeste kilekottide kasutamise piiramine, asi, millest palju räägitud, ent kotikesed on endiselt kõikides poodides vabalt saadaval.

„See on küll meie õnnistus, sest kuigi pudelivett juuakse jätkuvalt ja üllatavalt palju, jõuab nendest veepudelitest loodusesse siiski väga väike hulk. Erinevalt näiteks Lätist, kus siiani pandipakendi süsteemi veel pole,” rääkis SEI Tallinna projektijuht Harri Moora täna Tallinnas peetaval mereprügi alasel seminaril. Samas tõdeb ta, et Tallinna jäätmemajandus pole viimastel aastatel kuigi palju edenenud ega elanikesõbralikumaks muutunud.

Keskkonnaministeeriumi jäätmepoliitika nõunik Peeter Eek tunnistas, et näeb iga päev, et pakendijäätmete sortimine on kehval järjel ning ning jääb tihtipeale ka elanike vähese teadlikkuse taha.

„On ka sellist suhtumist, et makske mulle, siis ma ehk teen midagi,” kirjeldas Eek. „Et inimesel on võimaldatud pakenditest tasuta vabaneda, see paraku ei motiveeri.”

Kuidagi ei taha edeneda ka väikeste kilekottide keelustamise või maksustamise teema. Peeter Eek möönis, et nn kilekotipoliitika on Eestis valitud küllaltki leebe.

Kusjuures Soome sarnane leebe poliitika varasemast ajast näitab, et ka selle tulemus on leebe ehk nõrk – kilekotte ikka poodides leidub ja kui need kord sealt juba kaasa võetakse, jõuab osa lõppude-lõpuks ikkagi loodusesse, sh merregi.