Põuase suve järel on mäel need farmerid, kes kevadel hindu ei fikseerinud
Nii müüs AS Intrac Eesti äsja Pärnumaa ühele suurimale agrofirmale OÜ Weiss kaks uuenenud Massey Fergusoni 7718 S Dyna-6 mudelit.
Intrac Eesti põllumajandustehnika spetsialist Teet Suursild on seda meelt, et põllumehi on erinevaid, palju sõltub ka nende tegevusalast, oskusest riske hajutada ja ka tulubaasi aasta peale ära jagada ning ka farmerite äristrateegia on erinev.
Saak väiksem, ka kulud madalamad
„Need, kes kevadel teraviljahinnad ära fikseerisid ja nüüd sügisel loodetust märksa väiksemat saaki koristasid, on tõsises hädas. Vastupidiselt neile, kes seda riski võtma ei hakanud ja nüüd saavad müüa oma saadusi keskeltläbi kolmandiku võrra kallima hinnaga,” räägib Suursild. „Saak oli kuiva ja põuase suve tõttu küll nigelam, aga nüüd on vähemalt tulu suurem.”
Oluline on Suursilla hinnangul ka asjaolu, kas agrofirmas on teraviljatootmise kõrval majandamist toetamas ka piimatootmine. Praegu on piimahinnad püsinud enam-vähem põllumehi rahuldaval tasemel ja see tähendab ikkagi stabiilset aastaringset teenistust. Põllusaaduste kasvatamisega on ju nii, et terve aasta ainult kulutad, teenistus saabub sügisel toodangut müües. Aga kui ka see juhtub näiteks ilmaolude tõttu loodetust kehvemaks jääma, ollaksegi omadega hädas.
Teisest küljest on mureõunal ka üks positiivne külg - saak oli küll väiksem, aga selle eest sai kõik, mis põllul kasvas sealt ka kätte, masinad ei uppunud mülgastesse ja kasvõi viljakuivatamisele kulus ehk mõnevõrra vähem raha.
Nii võibki mõni põllumajandusettevõte ennast tänavu sügisel leida olukorrast, kus juba soetatud tehnika liisingmaksed ootavad tasumist, aga raha napib sellekski, ammugi ei tasu mõelda uue tehnika ostmise peale.
Piimakari annab käibe ja kasumi
OÜ Weiss juhi Kalmer Metsaoru sõnul ei ole temal küll mingit suurt generaalplaani, kuidas kulusid ja tulusid jaotada või kuidas ühel või teisel aastal käituda. Tegutsetakse kogemuste pealt ja sisetunde najal. Aga ta on kindlalt seda meelt, et meie kliimas on teraviljakasvatus rohkem ikka selline abi- või kõrvaltegevus ja õige tulu toob sisse ikka piimakari. Kasvõi juba selles mõttes, et see tulu on stabiilne, jaotudes terve aasta peale, samas, kui teraviljakasvataja saab oma aastase tulubaasi kätte sügisel ja siis tuleb sellega terve aasta ära elada.
„Võtame näiteks kingavabriku, mis kaks kuud aastas toodab kingi ja ülejäänud aja istutakse niisama. Sellest ei tuleks ju midagi välja. Teravili on iseenesest selline lihte kasvatada, seda võid vaikselt teha paari-kolme inimesega 500 hektaril ja eladki ära,” kirjeldab Metsaoru. „Suurim kulu teravilja juures on selle kuivatamine. Selgi aastal rajati uued suured ja kallid kuivatid, kes nende rajamises osalesid, võivad ehk jah ka hädas olla. Eestimaal on ikka piim see, mis raha sisse toob.”
Nii usub ta meie vanaisadesse, kes kasvatasid kartulit-porgandit, võtsid sinna lehma kõrvale, kellelt sai piima ja sõnnikut, ja olid omadega mäel. Nojah – tänapäeval arvavad ametnikud, et kõige õigem oleks see sõnnik kosmosesse saata, põllumehes nähakse suurimat keskkonnasaastajat ja et seda arusaama kummutada, on ka jälle puhas kulu, arutleb ta.
„Meie põllumajandus on puhtalt peost-suhu elamine,” nendib Kalmer Metsaoru, kes, nagu ta ise ütleb, põllul käinud oma aastat 30. Muuhulgas ka pankroti läbi teinud ja agromajanduse rõõmude ja muredega põhjalikult kursis. „Aga põllumees on põline rikas – kevadel tuleb jälle päike välja ja nägu kisub naerule."
