Teadlased: MAK2030 võtmeküsimus – kuidas teha kompromisse ühisosa leidmiseks
Kultuurivaldkonnas tutvustas Tallinna Ülikooli loodus-ja terviseteaduste instituudi ja humanitaarteaduste instituudi keskkonnakorralduse professor Helen Sooväli-Sepping eestlase identiteediloomet ja metsa rolli eestlaste kultuuriloos, märkides, et maastik on inimeste poolt tajutud maa-ala koos oma looduslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete komponentidega. Ja kahtlemata on maastik kultuuri osa nii otseses kui ülekantud tähenduses. Samas aitab mõtteselgusele kaasa lahtirääkimine, mida peetakse selle arengukava raames silmas kultuuri kui mõiste all.
„Metsandusest rääkides saame rääkida identiteedist. Eestlase puhul on rahvusliku identiteedi väljenduseks meri ja mets,” märgib Sooväli-Sepping. „Kultuuriline valdkond keskkonnaküsimustes on sama tähtis kui iga teinegi. Kutsun üles koostööle humanitaar- ja reaalteadlastega, et meil oleks demokraatlikult mõjuv ühine arusaam metsandusest. Me peaks võtma teadmiseks, et inimestel on ideoloogiline mure keskkonna tuleviku pärast.”
Ta paneb ette, et info jagamine võiks olla veelgi avalikum. Ja toob näite, et RMK võiks avalikustada näiteks oma määratluse järgi koostatud nn kõrgendatud huvidega alade kaardi.
„Tulevik peab olema paika pandud kõikide valdkondade üleselt. Selliselt, et võime selle üle olla uhked praegu ja ka näiteks 50 aasta pärast,” ütles Helen Sooväli-Sepping.
Majanduse poolt tutvustades märkis Tartu Ülikooli teadus- ja innovatsioonipoliitika professor Kadri Ukrainski, et innovatsioon majanduses ja tööstuses, sh metsa- ja puidusektoris tagab muuhulgas ka selle, kui palju on meil lõppeks raha ka kultuuriliste väärtuste loomiseks ja hoidmiseks.
„Paraku näen ma selles senises arutluses väga vähe innovatsioonist rääkimist,” nendib Ukrainski. „Peamiselt on need Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu väljatoodud probleemide seas. Samas ei märganud ma üldse riigimetsa esindatust arengukava eelaruteludes ja töögruppides. Innovatsiooni puudumine ja vähesus meie majanduskasvu püüdlustes on väga väike, oleme harjunud kasvule orienteeruma ainult kapitali kaasates, mitte teadmisi omandades.”
Kadri Ukrainski usub, et puitu paremini kasutada osates võiks see tähendada, et seda on ka vähem vaja raiuda.
„Tahaks näha edaspidi rohkem sellist suhtumist, et mets on tõepoolest meie strateegiline ressurss. Praegu me seda ei tunnista,” räägib ta. „Teiseks peaksime selgitama, kuidas meie siin Eestis uutest tehnoloogiatest rohkem kasu saaksime saada.”
Sotsiaalse elu poole pealt rääkis Eesti Maaülikooli maamajanduse ökonoomika õppetooli lektor Raul Omel maapiirkondade tööhõivest ja arengust laiemalt.
„Selleks, et inimene elaks maal, on tarvis kahte asja – soovi ja võimalust. Esimene on laias mõistes sobilik elukeskkond, teine töökohad ja teenistus,” rääkis Omel. „Viimastel aastatel on maapiirkondade hõivatus stabiilselt 3,7% vähenenud. Ja alati tuleb mõelda ka tootlikkusele – kui see on madal, on palju madalapalgalisi töökohti. Kui tootlikkus on kõrge, jääb töökohti üha vähemaks.”
Ta hindas, et maal ongi primaarsektoris tootlikkus viimasel ajal jõudsalt kerkinud, samamoodi kiiresti on vähenenud ka tööjõu vajadus. Oluline trend on tema sõnul ka ettevõtete kasvamine, mis omakorda vähendab vajadust töökohtade järele. Võimalused neid arenguid leevendada on tema hinnangul ettevõtlusvaldkondade mitmekesistamine maal, näiteks turismiettevõtete arendamine.
„Olgu aga mis alal tahes, tuleb luua rohkem väärtust lõpptarbija jaoks – nii tööstuses kui ka turismis,” kinnitas Omel. „Samas, kui me vaatame arenguid, siis võitlus maaelu vähenemisega on ikkagi võitlus tuuleveskitega. Seega mõne ettevõtte käivitamine maal ei tähenda veel üldist lahendust töökohtade probleemile.”
Tartu Ülikooli ökofüsioloogia professor Arne Sellin selgitas kliimamuutuste mõju hinnates, et globaalne suundumus on see, et okasmetsad taanduvad põhja poole, eriti on need muutused nähtavad Kirde-Hiinas, Eestis ehk veel mitte väga. Küllaga on eesti oludes teadlased defineerinud kuus põhjust, mis pärsivad edaspidi ka lehtpuude kasvu.
„Kuigi metsal on kliimamuutuste vältimisel ja pidurdamisel väga suur roll, on paradoksaalsel kombel just metsa ökosüsteemid ise kliimamuutuste tagajärjel kõige otsesemalt mõjutatavad,” nendib Sellin. „Uuringute suuremaks eesmärgiks peaks olema kõiki Eesti metsi ja metsatüüpe katva süsinikusidumisvõime kaardistamine. See on suur töö, aga need teadmised on vajalikud.”
Mis MAK2030 puutub, siis Sellini arvates on probleemid praegu veidi killustatud, tema hinnangul võiks seal päris mitmed teemad ka n-ö ühe mütsi alla koondada.
„Tahan rõhutada ühiskondliku kokkuleppe vajalikkust. Vaidluste sisu ja arukate valikute küsimus on, kas meie raiemahud moodustavad netojuurdekasvust 50%, 70% või 80%. Ja meie metsad peavad olema hästi mitmekesised, see on üks ökoloogia põhiprintsiipe,” rääkis Arne Sellin.
