Kas Eesti kärnkonnade mürki on vaja karta?

Tartu Ülikooli teadlased Elin Soomets ja Riinu Rannap tutvustavad hiljutise konnamürgistusjuhtumi valguses, kuidas läheb Eesti konnadel ja kas kohalikegi kärnkonnade mürki peaks inimene kartma.

Enam kui 800 konnaliiki kasutab ellujäämiseks keemilist kaitset. Liigirühmiti on kasutusel erinevad ained, näiteks amiinid, peptiidid, valgud, bufadienoliidid, samandariini klassi alkaloidid salamandritel. Eesti kahepaiksetest on mürgi- ehk paroidnäärmed kärnkonnadel (harilikul ja rohe-kärnkonnal, kõrel). Neis näärmetes toodetakse bufotoksiine (nimi tuleneb hariliku kärnkonna teadulikust nimest Bufo bufo), sh vähesel määral hallutsinogeensete omadustega bufoteniini ja veresoonte ahenemist põhjustavat serotoniini; toksiinide koostis ja ainete osakaal on liigiti erinev.

Kärnkonnad eritavad mürgist nõret stressiolukorras, kui tajuvad ohtu või kui nad on vigastatud, tavaolekus mürgist nõret ei eritata. Seetõttu puutub inimene kärnkonnamürgiga kokku vaid konna kätte võttes. Tervele täiskasvanud inimesele ei tee kärnkonna mürk kahju, kuid silma või limaskestadele sattudes võib tekkida ärritus. Samuti peaksid ettevaatlikud olema allergikud. Seetõttu on mõistlikum kärnkonni mitte puutuda või kasutada selleks kindad (nt kevadisel rände ajal kärnkonni üle tee aidates).

Kärnkonnamürgi kasutamine mujal maailmas

Laoses, Hiinas ja osades India piirkondades on erinevate kärnkonnade mürke kasutatud afrodisiaakumina, uskudes mürgi võimesse suurendada suguiha ja seksuaalset naudingut ning tõsta potentsi. Hiina traditsioonilises meditsiinis on kärnkonna mürk tuntud ravimi “Chan Su” või “Senso” nime all, koosnedes kuivatatud ja peenestatud mürginäärmete pulbrist. Ravim peaks stimuleerima südamelihase tööd; samuti arvatakse sel olevat nii tuimestav kui ka põletikuvastane mõju, mistõttu kasutatakse seda näiteks valusa kurgu, mandlipõletiku, hambavalu või põskkoopapõletiku ravimiseks. Ainet manustatakse suu kaudu, näiteks segatakse toidu (supi) sisse.

Levinud on linnalegend, et kärnkonnade lakkumisel on võimalik “tõusta vaimsetesse kõrgustesse” ja siseneda hallutsinatsioonide maailma. Seda siiski mitte iga kärnkonna liigi puhul. Teadlased on leidnud, et Lõuna-Ameerikas Sonora kõrbes elava kärnkonna (Bufo alvarius) mürgis sisaldub tõepoolest lisaks muudele mürkainetele ka tugevaid hallutsinatsioone põhjustav trüptamiin (5-methoxy-N,N-dimethyltryptamine). Konna naha lakkumine joobe tekitamiseks siiski kõige parem meetod ei ole: mürk hakkab inimese suus olevate ensüümide mõjul lagunema juba enne kõhtu jõudmist ning selle tagajärjeks ei ole mitte hallutsinatsioonid, vaid hoopis oksendamine ja halvemal juhul surm.

Sama ainet saadakse ka konna mürginäärmete “lüpsmisel” ehk mürginäärmeid vigastades. Sellisel juhul pigistatakse valge vedelik näiteks klaasile, aetakse laiali ja lastakse kuivada ning suitsetatakse väikeste kogustena. Tegemist on väga ohtliku mürgiga, mis enamikes riikides on illegaalne.

Mis ohustab Eesti konnasid?

Maailmas on teadaolevalt üle 7900 liigi kahepaikseid, kes jagunevad kolme seltsi: päriskonnalised (Anura, 88% liikidest), sabakonnalised (Caudata, 9%) ja siugkonnalised (Gymnophiona, 3%). Aastas kirjeldatakse keskmiselt 100–150 uut konnaliiki (vt ka AmphibiaWeb).

Eestis elab 11 liiki kahepaikseid kahest seltsist: sabakonnalised, kelle hulka kuuluvad tähnikvesilik ja harivesilik ning päriskonnalised, kuhu kuuluvad kõik ülejäänud üheksa kahepaikseliiki.

Hoolimata asjaolust, et Eesti näib üsna loodusliku keskkonnana – meil on palju metsa, säilinud on suured rabaalad – on mitmete kahepaiksete liikide seisund Eestis halb. Põhjuseid on mitmeid, eeskätt nende jaoks oluliste elupaikade hävimine:

Laialdase kraavitamise tulemusena on hävinud enamus päikesele avatud madal- ja siirdesoid ning märgi metsi.

• Majandamise lakates on roostunud ja võsastunud suured loo-, luha- ja rannaniidualad.
• Kraavitamise negatiivse mõju tulemusena on rikutud looduslik veerežiim: suured ajutised veekogud, mis on ülioluliseks sigimispaigaks enamusele meie kahepaiksetele, on hävinud.
• Päikesele avatud luite- ja liivikualad, mis on olulised elupaigad kõrele, rohe-kärnkonnale ja mudakonnale, on aegade jooksul metsastatud.
• Mosaiiksed põllumajandusmaastikud on asendunud suurte monokultuursete põllumassiividega, kus kasutatakse kunstväetisi ning keemilisi taimekaitsevahendeid.
• Tuhanded kahepaiksed hukkuvad kevad- ja sügisrände ajal maanteedel.

Viimase (2018. aasta) punase nimestiku hinnangul kuulub viis meie kahepaikse liiki, rohe-kärnkonn, kõre e juttselg-kärnkonn, mudakonn, harivesilik ja rabakonn, ohustatud liikide hulka. Sealjuures viimase 10 aastaga on Eestis halvenenud kolme liigi seisund: meie loodusest on tänaseks välja surnud rohe-kärnkonn, mudakonn on nüüdseks eriti ohustatud liik ning varem soodsas seisundis olnud rabakonn on jõudnud ohulähedaste liikide hulka.

Need trendid on murettekitavad, kuna kahepaiksed on olulised ökosüsteemide tasakaalustajad ning oluliseks lüliks toiduahelas. Samal ajal kui kahepaiksed ise kasutavad toiduks suures koguses selgrootuid loomi, on nad oluliseks toiduks nii roomajatele, lindudele kui imetajatele. Teiste hulgas toituvad kahepaiksetest nii suur- kui väike konnakotkas, must-toonekurg, sookurg, aga ka saarmas ja euroopa naarits. Seepärast – kui konni jääb looduses vähemaks, hakkab halvenema ka neist toituvate liikide seisund.

Allikas: Zooloogid 2.0