Nüüd lausa peab kinno minema! PÖFF toob filme viiest maailmajaost
16. novembril algab Eestis Pimedate Ööde filmifestivali (PÖFF) aeg, mil lausa peab kinno minema, et osa saada filmidest, mida muidu vaevalt näha õnnestuks.
Kolm aastat tagasi sai PÖFFist A-klassi filmifestival, olles sel tasemel ainus Põhja-Euroopas. Ühelt poolt kinnitab see festivali elu- ja mõjujõudu, teisalt seab ette uued eesmärgid ning kohustused. Näiteks oodatakse A-klassi festivalilt rohkesti esilinastusi – ent aasta lõpul pole neid sugugi lihtne leida.
Festivali direktor Tiina Loki sõnul on PÖFF suutnud end teiste suurte seas kehtestada, ehkki on veel väga nooruke, võrreldes sama kategooria Locarno, Veneetsia, Berliini ja Karlovy Vary festivalidega. Cannes’iga Lokk PÖFFi võrdlema ei kipu.
“Võistlusprogrammide komplekteerimine kvaliteetsete ja loominguliselt huvitavate filmide maailma- ja rahvusvaheliste esilinastustega muutub iga aastaga kergemaks,” ütleb Tiina Lokk. “Euroopa esilinastust aktsepteerime vaid juhul, kui oleme filmi ise esimesena avastanud ja tegijad paluvad seoses selle müügiga linastusluba meist eespool olevatel Aasia, Põhja-Ameerika või Lõuna-Ameerika festivalidel. Maailma esilinastuse loovutamine ühele festivalile on suur usaldus, mida võidame samm- sammult.”
Kuigi PÖFFi kui meie kultuuripildi osa oodatakse igal aastal, on festivalile rahastuse leidmine ikka keeruline. Ettevõtluspilt on Loki sõnul viimase kolme-nelja aastaga väga palju muutunud. “Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja transpordifirmad ning pangad on kultuuri toetamisest loobunud. Suurte välisfirmade turundusraha Eestis on vähenenud ja otsustajad kolinud Riiga, Vilniusesse, Varssavisse,” väidab Lokk.
Kasvatab mõjujõudu
Festivali mõju regiooni filmielule on raske üle hinnata. Oma võrgustiku kaudu toob PÖFF juba 15 aastat maailma filmitööstuse esindajaid Tallinna, tutvustab neile lokatsioone, stuudioid ja noori talente.
“See on väga suur privileeg väikesele regioonile. Berliinis ja Cannes’is oleme me vaid piisake suures filmiookeanis,” nendib Tiina Lokk. “Kuid kindlasti on festival arendanud ka üldist filmivaatamise kultuuri Eestis, nõnda et lisaks Hollywoodi mainstream’ile leidub ka teistsugustele linateostele oma vaataja.”
Loki sõnul on PÖFF muutunud nõuandvaks organisatsiooniks APSA-le (Asia Pacific Screen Awards) ja meie Shorts’id on EFA (European Film Academy) koostööpartner samamoodi nagu JUST. Suurest festivalist peaks saama Discovery partner. Kaasatud on ka filmiga külgnevad erialad: mood, disain, muusika, näitlejad.
Balti filmid tõusujoonel
PÖFFi filmide geograafia hõlmab kogu maailma. Meeskond on enne ära vaadanud 2000 filmi.
“Maailm liigub lookeskse filmi suunas – kahjuks,” tõdeb Tiina Lokk. “Üha vähem kasutatakse kujundite keelt, assotsiatiivmontaaži, tahetakse sirgeid ja selgeid lugusid.”
Jätkuvalt on siiski huvitav ja värske kõik, mis tuleb Aasiast või Lõuna-Ameerikast, Lähis-Idast, kus rahastamisfondid ei ole suutnud veel nivelleerida audiovisuaalset mõtlemist ja ei oska nõuda selget kolme act’i struktuuri.
Kuid ka kodukandist on häid uudiseid. Seekord näeb PÖFFil jällegi Balti võistlusprogrammi, mis viimati oli kavas 2008–2011. “Taas võib hakata reklaamima Baltimaade filme, sest nende tase on tõusnud. Leedus näiteks olid sel aastal väga huvitavad debüüdid nagu Eestiski. Väga tugev on Leedus ja Lätis dokumentalistika,” tutvustab Tiina Lokk.
Eestit esindavad siin mängufilmid “Seltsimees laps” ja “Võta või jäta” ning animafilm “Kapten Morten lollide laeval”, mis seni tiirelnud üksnes välisfestivalidel.
Lätist on kavas mängufilmid “Vaht suus” ja “Bille” – viimane põhineb tuntud kirjaniku Vizma Belševica samanimelisel autobiograafilisel teosel ja lubab tõmmata paralleele “Seltsimees lapsega” –, aga ka dokumentaalfilm “Jätkub...”, vanameister Ivars Seleckise värskeim töö.
Leedust kuuluvad valikusse mängufilmid “Hingeõhk marmoril”, “Suve ellujääjad” ja “Tuhk lumes” – viimase aluseks on Ruta Sepetyse eesti keeleski ilmunud raamat “Hallaaegade algus”, mis käsitleb leedu rahva küüditamist ja elu Siberis läbi 15aastase tüdruku silmade – ning dokumentaalfilm “100 aastat koos”, mille peategelased on inimesed, kes sama vanad kui Leedu Vabariik.
Kolme riigi koostöös on valminud dokumentaalfilm “Ajasillad” – rännak läbi 1960ndatel Balti riikides tekkinud uue laine dokumentalistika poeetiliste filmimaailmade. Eesti meistritest on filmis jäädvustatud Andres Sööt ja Mark Soosaar.
Kirju kaleidoskoop
Muidugi ei puudu ka Eesti filmide võistlusprogramm, kuhu mahub üks üllataja, film “Hölma all”, mille peaosas Erki Laur ja autoriks välismaal õppinud Siim Tamm. Näha saab ka nädal varem Just Filmi avanud uut Eesti jõulumuinasjuttu “Eia jõulud Tondikakul”.
Põhivõistlusprogrammis osaleb 19 filmi viiest maailmajaost, esimest korda ka Austraaliast ja Aafrikast – Egiptusest.
Debüütfilmide võistlusprogrammis linastub 18 filmi väga kirjust žanrirägastikust: Donbassi-teemaline Ukraina eastern, Kõrgõzstani esimene muusikalifilm, Maroko düstoopiline ulme, rupskiooperi elementidega Vene must komöödia, Armeenia muinasjutuline tragikomöödia, ajalooline põnevusdraama baskide veresaunast jne.
Teist aastat on festivalil võistlusprogramm “Põhjusega mässaja”, kus linastuvad eksperimentaalsemat vormi või mässumeelset sõnumit esindavad filmid. Teist aastat jätkub ka telesarjadele pühendatud programm TV Beats, kus tänavu saab näha meie esimese venekeelse sarja “LasnaGorsk” sissejuhatavaid osi.
Fookuses 100aastased
PÖFFi fookuses on seekord 100aastased. Sel puhul jõuab ekraanile tosin olulist filmi riikidest, mis on saja-aastased: Eesti, Läti, Leedu, Ukraina, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Rumeenia, Ungari, Gruusia, Austria ja Island.
Sergei Paradžanovi “Unustatud esivanemate varjud” on XX sajandi teise poole tähtsamaid Ukraina filme. Tšehhide Pavel Juráčeki ja Jan Schmidti “Josef Kiliánit” peetakse üheks paremaks kafkalikuks linateoseks läbi aegade. Arūnas Žebriūnase “Iludus” avab poeetiliselt lapse mõttemaailma.
Ingmar Bergmani (samuti saja-aastane) väike eriprogramm toob vaatajate ette filmi “Niisuguseid asju siin ei juhtu” – vähetuntud filmi, mille meile teevad huvitavaks seal esinevad väliseestlased, sh 1944. aastal Eestist põgenenud teatritegelased Hanno Kompus ja Els Vaarman. Seansile eelneb Rootsis elava eesti filmiteadlase, Bergmani-teemalist doktoritööd kaitsnud Christo Burmani loeng.
