SUUR FOTOGALERII | Kartulikasvatajad on põllumeeste seas väljasurev liik

Kartuli mugulaid kasutatakse Eestis laialdaselt toiduks, mistõttu kutsutakse kartulit sageli ka teiseks leivaks. Tänavune suvi polnud aga meeltmööda rukki- ega kartulikasvatajatele. Veelgi enam – kartulikasvatus on juba pikemat aega Eestis vähikäiku teinud.

Kui veel 70 aastat tagasi laiusid Eesti kartulipõllud umbes Hiiumaa-suurusel (u 1000 km²) alal, siis praeguseks on see kahanenud Vormsi-suuruseks (u 90 km²) maalapiks ja tulevik on üldse teadmata.

Miks aga hakata kartuleid kasvatama ja kuidas tagada jätkusuutlikkus, selgitab kartulikasvataja Urmas Pärnalaas, kelle sõnul peab seda ametit pidades olema avatud ja optimistliku meelega.

Urmas ja Heili Pärnalaas alustasid kartulikasvatamisega 1992. aastal, mil pärast koolide lõpetamist ja esimese lapse sündi tuldi tagasi Urmase lapsepõlvekoju ning hakati nii-öelda nullist peale talu rajama.

„Tartumaa viljakad maalapid on meid läbi aastate hoidnud ning tegusaid ja hakkajaid kartulikasvatajaid on siin veel,“ kinnitab Urmas. Ta lisab, et kogu ettevõtmist on nad algusest peale kahekesi koos vedanud, mis on omamoodi eriline, kuna tavaliselt on kartulikasvatajateks ja põllumeesteks mehed.

Kartulikasvatamise juurde jõudsid nad tänu ülikooliajal Soomes veedetud praktikale, kus saadi selgeks kartulikasvatamise algtõed ja kust osteti ka esimene põllutehnika. Kogutud teadmised käes, naasti kodumaale ja alustatigi eraettevõtlusega.

Talupidamise algusaastatel tegeleti lisaks kartulikasvatamisele ka loomapidamise ja mesindusega. Erinevad aastad on toonud nii paremaid kui ka halvemaid aegu, kuid sellest hoolimata on pererahval entusiasmi edasi tegutsemiseks. Turu muutuste tõttu on nüüdseks loomad läinud, mesilinnud alles ning kunagisest põllumaast välja kasvanud 25 hektari suurune kartuli- ja viiehektarine hernepõld. Vahekultuurina kasvatatakse ristikut haljasväetiseks. Raskemad aastad on aidanud üle elada metsa müük.

Kes dikteerib sordid?

Urmas on veendunud, et klient dikteerib sordid. Nii lähevad kevadel mulda ainult need sordid, mille järele on nõudlus. Kokku kasvab Urmase ja Heli põldudel igal aastal 5–6 erinevat kartulisorti, sh nii varajasi kui ka hiliseid sorte. Talu põhirõhk on varajasel kartulil, mida paljudel teistel kasvatajatel pole, ja mis seetõttu annab neile hea eelise. Tänu kattelooriga kastmisvõimalusele ja soojale kevadele said Pärnalaasid koristusega alustada juba 5. juunil.

Klientide lemmiksordiks on 'Laura', mida eelistatakse tema roosaka värvuse ja pika säilivuse tõttu. Hilisematest sortidest kasvatatakse selliseid mugulaid, mis säilivad väga hästi, näiteks sordid 'Lilly' ja 'Satina'. Need keevad teistest muredamateks ja on saanud paljudelt ostjatelt hea vastuvõtu.

Nagu iga teise põllukultuuri puhul, sõltub ka kartuli saagikus ilmast.

„Eelmisel aastal segasid kartulivõtmist pidevad vihmahood, sel aastal oli nuhtluseks kõrvetavalt kuum suvi. Kevadel kartulit mulda pannes ei tea kunagi, milline ja kui suur saak sügisel tuleb. Soojad ilmad soosivad küll varajase kartuli valmimist, kuid kokkuvõttes on tänavune saak kesine nii varajase kartuli kui ka hilise sordi kasvatajatel. Pidev ilma ja teiste tingimuste muutlikkus ei lase rutiinil tekkida ning on üks põhjuseid, miks senini ettevõtlusega tegeleme,“ jutustab peremees.

Turuarendustoetuse abiga rahastatud tegevus.