Seakasvataja: see on linnalegend, et eesti tarbija on vaene ega jõua kodumaist liha osta
Einar Jakobi Viru Lihaühustust tulistas seakasvatajate aastakonverentsi kõnepuldist välja selle, mis tal on südamele kogunenud:
„Viimasel aastal oleme rääkinud pidevalt importtoodangust, mis on meie turud sassi löönud. Küll kirume ühte ja teist tööstust, aga lõppude lõpuks on need vaid pooltõed, kui me ei suuda koolitada oma tarbijat. Me toodame ju tarbijate jaoks ja see, mille me suudame maha müüa, on ikkagi tarbija otsus.
Kui naaberriigis Skandinaavias eelistavad tarbijad kodumaist ja on nõus ka selle eest maksma, peab ka meil see võimalus olema. See on eetika asi, kuidas neid märke sinna peale panna. Me võime lipumärke ümber vaadata ja üle teha, aga selge on see, et iga ettevõte töötab kasumi teenimise eesmärgil ja kui võimalus on, kasutab ta selle ära. Me peame eeldama, et kui tarbija on nii teadlik, et otsib tõesti ainult kodumaist toodet ja on nõus selle eest maksma, siis on see asi ka paigas. See on see koht, kuhu peab panustama nii ettevõtja kui riik, et tarbijat koolitada. Meil on olnud linnalegend, et eesti tarbija on nii vaene, et ei jõua osta.
Ida-Euroopa riikidest on eestlaste keskmine palk kõige kiiremini tõusnud. Me oleme suhteliselt heas seisus, meil on ostujõudu küll. Me ei ole nii rikkad kui soomlased, kuid me oleme piisavalt rikkad, et osta kodumaist toodangut, kui leiame pakendi pealt õige info ja teame, et see on kodumaine. Me maksame ka see 50 protsenti juurde, kui me tahame seda süüa. Seda Skandinaavia tarbija teebki.
Eesti sealiha ei pruugi olla parem kui Läti või leedu oma, aga seda ostes jätad sa selle raha eesti põllumehele. Kas sa ei taha siis meie maaelu toetada?
See on tegelikult tarneahela kontroll – tootjast tarbijani välja. Kas teeme seda iga seakasvataja või tööstus üksikult või ühistuna, see on valikute küsimus. Loomulikult on ühistuna seda lihtsam teha. Ühistegevus on asi, millest on palju räägitud, aga me ei ole kuhugi jõudnud. Toome alati näiteid Taani seakasvatajatest, kellel on kõva ühistu ja nad imestavad, miks meil ei ole. Me peaksime neist eeskuju võtma.
Noor põlvkond ei taha seakasvatusse tulla, uusi farme ei teki, pigem jääb farme vähemaks. Sigade arv ei pruugi väheneda, sest kui keegi lõpetab, ostab mõni suurem talt sead ära. Meie sektor ei ole atraktiivne. Midagi tuleb teha, et see muutuks atraktiivseks. Kui me uut põlvkonda siia ei saa, siis see sektor surebki välja, sest praegu on meie vanus 50+ ja 60+. Meil on mõned noored ka ja nendele peaks andma ordeni, et nad seakasvatusega tegelevad.
Olen ka lihaveisekasvataja ja käin igal aastal lihaveisekasvtajate üldkoosolekul. Sealne seltskond kasvab igal aastal 30-40 inimese võrra. Need on kõik noored pered, kes tulevad lastega maale ja teevad valiku hakata kasvatama lihaveiseid. Kui meil on seakasvatajate ümarlaud, siis aastaid kümme tagasi oli toas 50 tigedat meest, kes kõik ajasid oma asja. Nüüd oleme vaid kümnekesi või viiekesi, ongi kogu sektor. See on see, mis mul oli südamel. Ei maksa halada, et asi on hull, tuleb midagi ette võtta!“
