8 VASTUST | Mis saaks Eesti põllumajandusest ilma Euroopa Liidu rahadeta?

Praegu makstakse Eesti põllumeestele Euroopa Liidu eelarvest toetustena igal aastal üle 200 miljoni euro. Esitasime kaheksale poliitikule ning asjatundjale küsimuse, mis saaks Eesti põllumajandusest ja maaelust siis, kui toetuste maksmine lõpetada.

Imporditud toodete osakaalu suurenemine

Roomet Sõrmus, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees

Euroopa Liidu põllumajandust ja toetusi tuleb vaadelda üldises rahvusvahelises kontekstis. Põllumajandust toetatakse erinevate meetmetega üle maailma. Põllumajandustootmine on strateegiline tegevusala, mille toetamise peamiseks põhjuseks on riikide püüdlus tagada toidujulgeolek ka sellises olukorras, mil traditsioonilised tarneahelad ja kaupade liikumine ei toimi. Samuti on toetused tihedalt seotud erinevate nõuetega, seda nii keskkonnahoiu kui loomade heaolu osas, mis muudab kodumaise tootmise kulukamaks võrreldes mitmete teiste maailma piirkondadega.

Põllumajanduse toetamise lõpetamine, sh turu täielik avamine kolmandate riikide toodetele tähendaks seega osades sektorites imporditud toodete osakaalu suurenemist ja kodumaise tootmise vähenemist.

Euroopa Liiduga ühinemine on andnud Eesti põllumajandusele ja maaelule suure arengutõuke. Kuigi tänaseks on kontekst ja riigi majanduslikud võimalused muutunud, siis 1990ndate kogemus näitas, et Eesti riik polnud valmis põllumajandusse olulisel määral panustama ning toidutootmine oli sisuliselt vabalanguses. ELi ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on andnud Eesti põllumeestele suurema kindlustunde ja soodustanud sektorisse investeerimist.

Kuigi tootmise kontsentreerumine toimus nii enne EL-ga liitumist kui ka pärast seda, sest majandusseadused kehtivad ka põllumajandussektoris, siis ÜPP meetmed on andnud võimaluse ka väiketootmise ja ekstensiivsema tootmise arendamiseks.

Tänaseks on mahepõllumajanduslikult kasutatav pind jõudnud umbes 20% põllumajandusmaa kogupinnast. Alates ELiga liitumisest on umbes neli korda kasvanud lihaveiste arv ja rohkem kui kahekordistunud Eestis peetavate lammaste ja kitsede arv.

ÜPP meetmed on andnud võimaluse väiketootmise ja ekstensiivsema tootmise arendamiseks.

Roomet Sõrmus

Toetuste kaotamisel oleks suurem mõju nendele sektoritele ja ettevõtetele, kes sõltuvad suuremal määral toetustest. FADN andmetel moodustasid 2016. aastal toetused keskmiselt 21% põllumajandustootjate sissetulekutest, kusjuures tavatootjatel oli see näitaja 18% ja mahetootjatel 41%. Sektorite lõikes sõltub kõige vähem toetustest sea- ja linnukasvatus (3%) ning aiandus (7%). Kõige suurem on toetuste osakaal põllumajandustootjate sissetulekutest karjatatavate loomade pidajatel ehk lihaveise ja lambakasvatuses (45%). Piimatootmises ja taimekasvatuses oli toetuste osakaal vastavalt 15% ja 23%.

Kuidas konkureerida kolmandate riikidega?

Jaan Metsamaa, Aasta põllumees 2018

Siin on väga mitu võimalust. Kas kaotatakse toetused vaid Eesti jaoks või kaotatakse need kogu Euroopa Liidus? Esimesel juhul satuks meie põllumees väga raskesse olukorda. Teisel juhul võiks me isegi võita, kuna Eesti saab otsetoetustena väiksemaid summasid kui Euroopas.

Kui liidu toetused kaoksid, aga riik võiks ikka toetada, oleksid asjad samuti väga lahtised.

Teine küsimus on laiem pilt. Ma ei tea täpselt, kui palju USAs või teistes riikides põllumajandust toetatakse, aga mingil määral ikka. Kuidas nendega siis konkureerida?

Ilma toetusteta toimuks kontsentreerumine ja intensiivistumine veelgi kiiremini

Tarmo Tamm, maaeluminister

Põllumajandus on üks vähestest Euroopa Liidu ühispoliitikatest. See tähendab, et suur osa selle reeglitest ja rahastamisest on kokku lepitud just Euroopa Liidu tasandil. Miks on otsustatud seda ühiselt teha? Ühisturu tingimustes peab põllumajandus tagama toiduga kindlustatuse enam kui 500 miljonile Euroopa kodanikule.

Põllumajandus annab Euroopa Liidus tööd 22 miljonile inimesele ja kui arvestada siia juurde toidutarneahel tervikuna, siis umbes 44 miljonile inimesele. Euroopa Liidu põllumees hooldab ligikaudu poolt Euroopa Liidu pindalast, olles sellega oluline avalike hüvede pakkuja.

Ühise põllumajanduspoliitika üks eesmärke on tagada stabiilsus turgudel ja sissetulekud põllumajandustootjatele. Ühise poliitikata poleks see sellises mahus ilmselt võimalik. Toetuste mahtu, mis läks põllumajandussektorisse ja maaelu toetamiseks enne Euroopa Liiduga liitumist ja pärast seda, ei ole võimalik võrrelda. Need summad on kordades kasvanud.

Toetuste mahtu, mis läks põllumajandussektorisse ja maaelu toetamiseks enne Euroopa Liiduga liitumist ja pärast seda, ei ole võimalik võrrelda.

Tarmo Tamm

Eelduslikult väheneks maaelu- ja põllumajandustoetuste maht sellisel juhul ca 90% ning põllumajandusturg toimiks peamiselt tavakonkurentsi tingimustes. Kui ühise poliitika asemel oleks tegemist rahvusliku võidujooksuga, siis meie suutlikkus oma sektorit ja maapiirkondi toetada ei oleks võrreldav jõukamate liikmesriikidega. Kindlasti tähendaks see suurt tagasilööki investeeringutele – tegemata jääks kuni veerand põllumajandustootmise ja toidutöötlemise ning maaelu mitmekesistamise investeeringutest.

Tihti räägitakse, et toetuste kaotamisel oleksime konkurentsivõimelisemad. Samas tuleks vaadata, mis on viimastel aastatel toimunud piima või sealiha hindadega või kuidas on ilmastik mõjutanud teraviljasaake ning mõelda, kas toetusteta oleks keerulised ajad üle elatud.

Tihti kiputakse toetuste ja põllumajandussektori kontsentreerumise vahele panema võrdusmärki, samas majandusteoreetiliselt on selge, et ilma ühise poliitika ja toetusteta oleks surve tootmist tõhustada veelgi suurem ning seetõttu toimuks kontsentreerumine veelgi kiiremini. Eestis on tootmiskulud toodangu ühiku kohta võrreldes Euroopa Liidu keskmisega ligikaudu kolmandiku võrra suuremad, seega võib eeldada, et ilma toetusteta kallineks kohalik toit ja tarbija peaks olema valmis selle oma rahakotist kinni maksma.

Tegemata jääks kuni veerand põllumajandustootmise ja toidutöötlemise ning maaelu mitmekesistamise investeeringutest.

Tarmo Tamm

Eesti põllumees on keskkonnasõbralik ja see on ka üks osa meie põllumajandussektori konkurentsieelisest, kui me seda kuvandit hoida ja oskuslikult turundada oskame. Suur osa meie põllumaast on kaetud erinevate keskkonnaskeemidega, sh on ligikaudu viiendik meie põllumajandusmaast mahe. Samas osa sellest on saavutatud just läbi Euroopa Liidu põllumajandustoetuste, mis soodustavad erinevaid keskkonnasõbralikke tegutsemisviise ja kompenseerivad põllumehele tema pakutava avaliku hüve.

Olukorras, kus toetusi tänasel kujul ei oleks ja kogu sissetulek tuleb saada turult, tooks see kontsentreerumise kõrval eelduslikult kaasa põllumajandustootmise intensiivistumise. Lisaks tasuks meelde tuletada, millised nägid välja meie põllud või põllumajandushooned 15 aastat tagasi. Selle ajaga oleme suure hulga põllumaad võsastumise käest tagasi võitnud ning meie põllumajandussektor on oma arengus olulise sammu edasi astunud.

Ilma toetusteta kallineks kohalik toit ja tarbija peaks olema valmis selle oma rahakotist kinni maksma.

Tarmo Tamm

Kuid ärgem unustagem kõige olulisemat – inimest maapiirkonnas. Eesti maapiirkondades hõivatutest kümnendik on seotud põllumajanduse, metsanduse ning kalapüügiga, kellest omakorda sõltub nendega seotud leibkondade toimetulek ning püsimine hajaasustusega piirkondades. Poliitika peab aitama inimesel ja ettevõtjal paremini toime tulla, samas ei saa toetuste rolli siin alatähtsustada.

Euroopa põllumajandusmaastik polariseeruks veelgi

Helir-Valdor Seeder, Isamaa

Euroopa Liidu Ühine Põllumajanduspoliitika (ÜPP) tähendab EL liikmesriikide põllumajanduse ja maaelu rahastamist EL ühisest eelarvest ning riigiabireeglitega on piiratud ja reguleeritud liikmesriikide võimalused täiendavalt ning suvaliselt oma riigi põllumajandustootjaid ja maaelu toetada.

Ida-Euroopa on sunnitud minema kiirema tootmise koondumise teed.

Helir-Valdor Seeder

See peaks tagama võrdse kohtlemise ja konkurentsitingimused ühisturul. Tegelikult on ajalooliselt kujunenud ebavõrdne olukord, kus erinevatel aegadel ja erinevatel tingimustel EL-ga ühinenud liikmesriikidele on tehtud hulgaliselt erisusi maaelu toetamisel ja põllumajandustootjate toetused on erinevad. Põllumajandustoetused on väiksemad Ida-Euroopa riikides, sealhulgas Eestis.

Eeldades, et ühisturg säilib aga EL lõpetab maaelu ja põllumajanduse toetamise, võiks oletada, et kaotavad riigid kelle toetused on olnud suuremad ja võidavad väiksemaid toetusi saanud riigid ning tingimused võrdsustuvad. Tegelik olukord on keerulisem. Kui põllumajanduse ja maaelu toetamine ühiseelarvest lõpetatakse aga liikmesriikidele jääb õigus oma eelarvest toetada oma riigi põllumajandust ja maaelu, siis rikkamad riigid suudavad maksta suuremaid toetusi ja ebavõrdsus ning erisused hoopis suurenevad. Eesti ei suudaks oma eelarvest toetusi makstes säilitada praegu EL eelarvest makstavat toetuste taset. Eestis ja teistes vaesemates EL liikmesriikides põllumajanduse toetamise tase väheneks ja rikkamates riikides (Prantsusmaa jt) suureneks.

Lisaks on oluline millisest olukorrast jätkatakse ja kas kujunenud (stardi)olukord on võrdne. Eesti (kogu Ida-Euroopa) põllumajanduse kapitaliseeritus on madalam võrreldes Vana-Euroopaga ja ka maaelu ning taristu on kehvemas seisus. Samas on põllumajandustootmise suurema kontsentratsiooniga riikide suurtel põllumajandustootjatel mastaabiefekti eelis (Eesti, Läti, Tšehhi, osaliselt Ida-Saksamaa).

Seega võib lihtsustatult oletada, et EL põllumajandusmaastik polariseerub veelgi. Vana-Euroopa riikides suudetakse säilitada suurenevate siseriiklike toetuste abil peretaludele toetuv traditsiooniline põllumajandustootmine (jätkub aeglane tootjate koondumine, tänu tehnoloogia arengule) ja mõõdukas ühistegevus ning Ida-Euroopa on sunnitud minema kiirema tootmise koondumise teed, et kompenseerida madalamaid toetustasemeid ning vajadus ja valmisolek ühistegevuseks suurtootjate vahel on tagasihoidlikum.

Ida-Euroopa põllumajandus peab rohkem orienteeruma (ebavõrdsele) turule ja lähtuma rohkem looduslik-geograafilistest eeldustest-tingimustest.

Helir-Valdor Seeder

Vana-Euroopa põllumehed jäävad läbi riikliku toetuspoliitika jätkuvalt rohkem sõltuma poliitilistest otsustest ja poliitikutel säilib suurem võimalus mõjutada maaelu ja regionaalpoliitikat. Ida-Euroopa põllumajandus peab rohkem orienteeruma (ebavõrdsele) turule ja lähtuma rohkem looduslik-geograafilistest eeldustest-tingimustest. Kindlasti avaldab põllumajandustootmise ja töötlemise struktuur mõju ka üldisele maaelu arengule ning Ida-Euroopas võib prognoosida mõnevõrra kiiremat linnastumist.

Juhul, kui lisaks EL toetustele lõpetatakse ära ka liikmesriikide endi poolt makstavad toetused, siis satuvad keerulisemasse olukorda Vana-Euroopa põllumehed, kes peavad rohkem orienteeruma turule. Tulemuseks on tootmise kiirem koondumine ja poliitilised rahutused. Kui need üle elatakse, siis kujuneb võrdsemate tingimustega ühisturg, kus tööstuslik suurtootmine hakkab järjest rohkem domineerima ka Vana-Euroopas. Klimaatilis-geograafilistest tingimustest tulenevad erisused jäävad ja spetsialiseerumine tõenäoliselt süveneb.

Siiski väga olulist mõju kogu Euroopa maaelu ja taristu arengule EL põllumajanduse ja maaelutoetuste maksmise lõpetamine ei avalda, sest kõik liikmesriigid panustavad oma taristu, maaelu ja regionaalpoliitika (mitte põllumajanduse) arengusse läbi sisepoliitiliste otsuste tunduvalt enam, kui ÜPP kaudu.

Omaette teema on EL põllumajanduse konkurentsivõime võrreldes kolmandate riikidega pärast toetuspoliitika muudatusi. EL-s on kehtestatud kõrgemad toiduohutuse ja keskkonnanõuded võrreldes enamuste kolmandate riikidega. Toetuspoliitika muudatused avaldavad kindlasti mõju ka impordi-ekspordi olukorrale.

Hinnatõus oleks paratamatu

Siret Kotka-Repinski, Keskerakond

Kahjuks tuleb tunnistada, et täna on põllumajandustoetuste jagamisel ebavõrdsus. Vanemad Euroopa riigid saavad kõrgemaid toestusi ning Baltikum on jäänud selles osas vaeslapse rolli. See olukord on põllumeestele olnud pikka aega vastuvõetamatu, sest seab ohtu meie põllumajanduse konkurentsivõime. Vaatamata sellele on Eesti põllumeeste eesmärk konkurentsitingimusi ühtlustada, et alates 2021. aastast saaksid kõik Euroopa riigid põllumajandustoetusi võrdselt.

Kasu lõikaksid need maailma riigid, kus toetusi endiselt põllumeestele makstaks.

Siret Kotka-Repinski

Tänases olukorras tähendaks Euroopa liikmesriikide vaheline võrdus seda, et põllumajandustoetustest üldse loobutakse, kuid see kujuneks kõige ebameeldivamaks just tarbijale, sest hinnatõus oleks siinkohal paratamatu. Toetustest loobumisega pikemas perspektiivis kaotaksid sellest kõik Euroopa Liidus tegutsevad põllumehed, sest kasu lõikaksid need maailma riigid, kus toetusi endiselt põllumeestele makstaks, näiteks Venemaa. Samas kui maailma mastaabis põllumajandustoetused kaotada, siis oleks see kõige kasulikum Eestile. Eesti põllumeeste investeeringud tootlikkuse parandamiseks on teinud meid üheks enim efektiivselt tootvaks riigiks maailmas.

Siiski loodame, et Euroopa Liidu toetused põllumajandussektorist ei kao ning üleeuroopalised konkurentsitingimused muutuvad 2021. aastast senisest võrdsemaks.

Kaotaks väike ja keskmine põllumajandustootmine

Ivari Padar, SDE

Suurusjärk 300 miljonit eurot iga-aastaselt oleks valdkonnas vähem raha. See on suur raha. Eeldusel, et toetused kaoksid kogu EL ulatuses, siis võib arvata, et osades valdkondades, kus Eestil on efektiivsus ja tootmismaht ettevõtteti suurem (näiteks piimandus), oleksime me kindlasti konkurentsivõimeliseimad oma EL naabritest.

Suurem kaotaja oleks väike ja keskmine põllumajandustootmine, samuti kogu maaelu tervikuna, kasvõi Leader-programm, väiketootjate toetused, noortalunike toetused jne.

Hektaritoetuste kadumisel võiks eeldada mõningast maahinna langust.

Ivari Padar

Hektaritoetuste kadumisel võiks eeldada mõningast maahinna langust. Kõike seda ei toimuks, kui EL rahade ärajäämine kompenseeritakse siseriiklikult, aga see ... sõltub riigi rikkusest.

Üldiselt. Põllumajandustoetused ehk Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika jätkub ka tulevikus, tõsi, tema osakaal EL eelarves väheneb. Meie asi on seda võimalust mõistlikult planeerida ja kasutada!

Tootjate olukord peaks praegusega võrreldes paranema

Martin Helme, EKRE

Kõige olulisem ei ole mitte toetuste suurus, vaid võrdne kohtlemine ühisturul. See tähendab, et meie põllumehed peavad saama samasuguseid toetusi nagu Poola või Prantsuse omad. Kahjuks ei ole näha, et me selle poole liiguks ka järgmises eelarveperioodis. Seega jätkub olukord, kus meie põllumehi toetatakse küll, aga kuna need toetused on kolm-neli korda väiksemad võrreldes teiste samal turul toimetavate riikidega, siis jätkub protsess, kus meid süüakse turult välja ja ostetakse meie farme üles nende poolt, kellele on tekitatud turueelis ning kes selle tõttu on eelisseisundis.

Lisaks on läänepoolsete riikide tootjad meist oluliselt paremini kapitaliseeritud, neil on palju paremad laenuvõimalused ja puhvrid kriiside puhuks.

Eesti põllumajandus on vastu pidanud ainult tänu sellele, et meie põllumajandusettevõtted on võrreldes naabritega väga paindlikud ja tõhusad. Kui nüüd kõik toetused kõigilt ära võetakse, siis esimesel hetkel on loomulikult kõigil väga raske, sest ärimudel peab järsult muutuma, aga lõppkokkuvõttes peaks meie tootjate olukord praegusega võrreldes paranema.

Kaubandusvõrgust leiaks oluliselt vähem mahesaadusi

Kaja Piirfeldt, MTÜ Eesti Noortalunikud juht

Kindlasti on igasuguse maaelu arengu ja põllumajandustoetuste kadumisel erinevaid negatiivseid tagajärgi. Noortalunike jaoks tähendaks see eelkõige seda, et oma ettevõtlusega alustamine omakapitali puudumisel muutub peaaegu võimatuks, ehk uusi tulijaid sektorisse oleks oluliselt vähem.

Samas on ka palju positiivset. Esmalt tooksin välja asjaolu, et kuna toetusmeetmete üks osa on ka nõuetele vastavuse tagamine, muutuksid reeglid ja nende täitmise kontrollimine toetuste kadumisel põllumeestele oluliselt lihtsamaks. See omakorda tooks kaasa suurema ohu keskkonnale ja loomade heaolu tagamise vähenemise - kindlasti kontrollitaks seda, et majandmine oleks ohutu ka edaspidi, kuid tõenäoliselt ei suudetaks tagada kontrollsüsteemi tõhusust ja toimimist üksnes riigi vahenditest. Bürokraatia märgatav vähenemine on kindlasti ka alustava tootjale soodustavaks teguriks.

Bürokraatia märgatav vähenemine on kindlasti ka alustava tootjale soodustavaks teguriks.

Kaja Piirfeldt

Suurte investeeringute tegemine väiketootja jaoks muutuks väga keeruliseks, vahel isegi võimatuks. Samas oleks kindel, et teostatavad rahapaigutused oleksid maksimaalselt efektiivsed ja tagaksid tõenäolisemalt ka ettevõtte jätkusuutlikkuse: n-ö enda raha kulutamist kontrollitakse kindlasti rohkem nii ettevõtja kui ka kreeditoride poolt.

Noorte jaoks jääks sellisel juhul põllumajandusliku ettevõtlusega alustamiseks kaks võimalust: kas tootmise ülevõtmine või tegevusalad, mis vajavad väga väikest alginvesteeringut ja arengut on võimalik planeerida ning teostada etapi kaupa. Tehtavad investeeringud mõeldaks kindlasti oluliselt põhjalikumalt läbi: see oleks vajalik nii finantseeringu saamiseks pangalt, aga võimalik ka tänu sellele, et otsustega ei peaks kiirustama.

Praegu on tihti nii, et minnakse investeeringutoetust küsima n-ö pooliku projektiga, arvates, et täpsemalt mõtlema tuleb hakata alles siis, kui positiivne otsus käes. Kui aga otsus tulebki positiivne, on mõelda hilja: investeering peab siiski üldjoontes vastama taotletule, ja lõppkokkuvõttes võib algselt läbi mõtlemata ehitus põllumehele planeeritust oluliselt töö- ja ressursimahukamaks muutuda. Suur osa toetusega saadud rahast läheb siiski tehnoloogiamüüja ning ehitaja kasumiks.

Eesti inimeste jaoks muutuks kohalik toit kättesaamatumaks ja kallimaks, kindlasti oleks kaubandusvõrgus oluliselt vähem mahesaadusi, kuna nende tootmine on oluliselt ressursimahukam.