Karu ei käi mesipuus vaid mee pärast

Kes meist poleks kuulnud lugusid meemaiast Karupoeg Puhhist. Kuid kas see on ka tegelikult mesi, mis karud mesitarusid lõhkuma ajab, või oleme me enesele teadmata pookinud karule külge inimestel levinud isikuomadused. Tartu Ülikooli zooloog Egle Tammeleht aitab selgitada igipõlist karude ja mesipuude vastasseisu.

On kevad, sõber tuleb sulgpallitrenni ja kurdab, et karu kurinahk on käinud jälle mesitarusid rüüstamas. Loom on tuuseldanud kõvasti ja mesila näeb välja nagu sõjatanner.

Justkui deja-vu kordub sama jutt ka sügisel:

“Kevadel oli tegu “hella” karuga. Näiteks ühe korpusega oli karu kõndinud ca 70-80 meetrit üle raiesmiku (äärmiselt ebatasane maapind, mis täis oksi ja kände – endalgi keeruline käia) ja korpus oli täiesti terve. See sügisene karu oli aga kõik laiali peksnud: oli 10 tugevat peret ja kõik olid läinud“.

Karud rüüstavad tarusid enamasti sellepärast, et nad teavad, et seal sees on süüa. Karude toitumist võib siinkandis lühidalt kokku võtta nii: kevadel söövad karud kõike mida süüa sünnib. Mida rohkem suve poole, seda olulisemaks muutub toidus valk: põdravasikad, sead, sipelgad. Sügisel (alates juuli lõpust/augustist) on tähtsaimal kohal süsivesikuterikkad marjad, puuvili ja teravili.

Valgud on vajalikud talvitumisest taastumiseks ja kasvamiseks (jõusaalimehed teavad ;) ), süsivesikutest on kergem (kergem kui valgust) tekitada just talvitumiseks vajalikku nahaalust rasvkude (nagu teavad kõik dieedipidajad). Seega, kevadel jääb taru karule ette sellepärast, et ta otsib süüa; suvel sellepärast, et ta otsib valku; sügisel sellepärast, et ta otsib mett.

Toitu otsima õpib karu kogemustele tuginedes. Kui ema on talle õpetanud, et tarudest saab süüa, siis karu teab. Kui karu elupaika on paigutatud tarud, siis uudishimulik karu tahab teada, mis see on ja avastab ise. Seega oleks parim ennetus see, kui karu ei saaks teada, et taru sees on midagi söödavat.

Kaks olulist aspekti veel:

1. Kahjustuste intensiivsus pole suurim seal, kus on palju karusid, vaid seal, kus inimese vara on talle ligipääsetav.
2. Küttimisel pole teadaolevalt kiskjakahjustuste vältimiseks mingit mõju.

Ka Eestis on mesilakahjustuste arv tugevas korrelatsioonis tarude arvuga riigis (r>0,8; p<0,05); karude arvuga seost pole, ka küttimisega mitte.

Nõuanded mesinikule karude vältimiseks

• Hoia mesilad metsast võimalikult kaugel. Tarude majade juures hoidmine ei anna mingit kaitset karu eest, kui mets on samuti tarudele lähedal. Küll on aga väike tõenäosus, et karu satub tarude juurde, kui tarud paiknevad metsast kaugel (üle 200 m).
• Ära kasuta karude peletamiseks heledaid/sädelevaid asju, tugevalt lõhnavaid vahendeid (nt õli), kilinaid/kolinaid jmt. Sellised silma-, ninna- või mujale torkavad vahendid pigem äratavad karude tähelepanu ning meelitavad karusid uudistama, millega on tegu. Karude nägemine on ligikaudu sama hea kui inimesel, haistmine oluliselt parem. Karud harjuvad valguse ja häältega, senikaua kuni see on neile ohutu (hiilivad ja proovivad järgi). Juustest, riietest jmt woodoost ei hakkaks rääkimagi…
• Metsamesinduses tuleb kasutada tõhusaid ennetavaid vahendeid: elektrikarjuseid või platvorme. Elektrikarjus ei anna 100% kindlust, kuid on hea õpetaja neile karudele, kel pole veel mee maitset suus. Ka platvorm ei taga tarude kaitset, kui ei tõkesta karude ligipääsu. Kui karu on varem mõnest mesilast kõhu täis saanud, siis ta kindlasti proovib seda veel ning üritab leida mesiniku rajatud süsteemis nõrka lüli. Kui karul ei ole veel mesilatega seoses meeldivaid kogemusi, siis ta hakkab valusate kogemuste tõttu neid vältima. Platvormil sellist mõju ei pruugi olla (kui seal miski üldse haiget ei tee).
• Elektrikarjuse generaatori pingeimpulss peab olema vähemalt 6000V (NB! mitte maksimaalne, vaid minimaalne reaalne, st arvesta ka takistusega, kui on suurem tara), impulsienergia vähemalt 0,7 J. Kui elektrit ei võeta vooluvõrgust siis tuleb tagada aku pidev laetus (nt päikesepatareiga või akude õigeaegse laadimisega). Kasuta 1,2 või 1,5 mm läbimõõduga traati; taralindid ja -nöörid ei pruugi olla piisavalt tõhusad. Tara võiks olla 1,2 m kõrgune, vähemalt kuue traadiga. Esimene traat 15-20 cm kõrgusel maapinnast, järgmise 3-4 traadi omavaheline kaugus 15 cm, ülemised traadid suuremate vahedega (25-30 cm). Maandus peab olema korralik (~1 m): kuivas kohas (nt nõmmel, palumetsas) võib maanduse parandamiseks kaevata ümber maanduse auk ning sinna täidet tehes lisada pinnasesse soola; samuti aitab lühiajaliselt maanduse ja selle ümbruse kastmine veega. Kindlusta, et tara püsiks püsti (tugevad nurgad, võimalusel jämedamad postid), nurgapostid võiks olla õrnalt väljapoole kaldu. Tara ei tohi kokku puutuda rohu ega okstega – rohtu tuleb karjuse alt regulaarselt niita. Õpetava mõju lisamiseks on soovitatav 3. või 4. traadi külge mässida peekoniviile, mis kindlustab, et karu puudub traati nina või keelega. Tarud ei tohiks olla tarale lähemal kui 1 m. Lisaks on soovitatav ümber tara maha panna metallist võrk (1 m laiune), mis parandab karu maandust ja kindlustab korraliku särtsu (paks kuiv rohi karu jalgade all võib toimida nagu kummikud elektriku jalas). Samuti on selline võrk takistuseks juhul kui karu üritab traatide alt ennast läbi kaevata.
• Too tarud metsast korje lõppedes ära. Karud (nagu ka nugised) on metsas aasta ringi (ka talvel võib mõni neist mingil põhjusel ringi liikuda). Mesilastel pole seal vaja koguaeg olla. Lõpuks võib ka mesinikule lihtsam olla, kui nt söötmise ajal ei pea mööda metsi ringi sõitma ning lisaks söötmisele ka karjuse akude täisoleku jmt pärast muretsema.

Allikas: Zooloogid 2.0 blogi