Kalevipoeg – keskmisest pikem ja ehk veidi naiivsem, aga sitke ja visa – täpselt nagu eestlane
Maarja Kangro
kirjanik
Kirjandusteos. Ellen Niidu krestomaatiline luuletus “Rongisõit”. See hõlmab endas soome-ugri nihilismi, sügavat arusaamist sellest, et ükski asi siin maa peal ei lõpe hästi. Samas rõhutab ka mitmekesisuse ja erinevuse väärtuslikkust (mustad kutsud, roosad notsud). Autor oskas ette näha raudteeteema teravat problemaatilisust eestlase jaoks.
Kirjandustegelane. Aino Perviku loodud Kunksmoor. Eestlane armastab esoteerikat ja uua-uuat, ning Kunksmoor oli tubli nõid, keetis maarohtusid ja praktiseeris alternatiivmeditsiini.
Film. “Klaabu”. Puhas Eesti psühhedeelne toode. Tegelane sünnib linnumunast nagu soomeugrilased ikka, ja ta on sooneutraalne nagu meie keel grammatiliselt. Elab metsas nagu Mikita, sõbrustab siilidega.
Eesti vanasõna. Vanasõna tüübinumbriga 13811: “Kui vares kolm korda vaagub, siis tuleb kevad.” Ilmutab ühtlasi nii loodusvaatluste terasust kui ka metafoorset, sümbolilist, poeetilist mõtlemist.
Laul. Propelleri “Eila veel”. Kätkeb meie kultuurisidemeid läänemaailmaga, peegeldab tõlkekultuuri olulisust, aga samuti ajalootaju, nostalgilist mõtlemist, möödunu väärtustamist.
Omadussõna. Niiske. Õhk on niiske, maa on niiske. Silmad on niisked. Sood, rabad ja metsad, kust saab korjata armastatud niiskeid pohli ja kukeseeni, on niisked. Niiskus on erootiline.
Spordiala. Orienteerumine. See ei käi kergelt, aga selle eest ei pääse eestlane maailmas kuhugi.
Heli Jürgenson
dirigent
Kirjandusteos: Oskar Lutsu “Kevade”. Tänini liigutav ja tõetruu (koond)pilt eestlasest, tema kõigi liigutavate, veidrate ja naljakate ning ka tõsiste külgedega.
Kirjandustegelane. Õpetaja Laur “Kevadest”. Rahulik, oskas võtta keerulisi olukordi huumoriga, ning võitis sellega ka õpilaste armastuse.
Lisan siia ka “kirjanduse tegelase” – Lydia Koidula. Enam ilusamini ei ole võimalik eestlase isamaa-armastust sõnas- tada.
Film. “Malev”. Nalja peab eestlase elus ka olema! Must huumor ja eneseiroonia aitavad rasketest hetkedest üle.
Eesti vanasõna. “Tänasida toimetusi ära viska homse varna.” Palju tööd ja kiire-kiire kõigil eestlastel. Tahaks jõuluajaks kõigile rahu soovida, aega võtta pere ja lähedaste jaoks. Meie aeg on piiratud. Osakem seda väärtustada.
Laul. “Mu isamaa on minu arm” mõlema autori, nii Aleksander Kunileidi kui ka Gustav Ernesaksa viisil.
Omadussõna. Jonnakas. Heas ja halvas.
Spordiala. Tahaks öelda “suusatamine”. Põhjamaalasele iseloomulikult lumine spordiala. Praegu näib aga, et raju ralli. Ott Tänaku aasta – ta tundub mulle nii jonnakas eestlane, et ta lihtsalt ei anna alla. Äge!
Priit Pirsko
riigiarhivaar
Kirjandusteos. Kahtluseta “Kalevipoeg”, mis kirjeldab peategelase kaudu kõige täpsemalt eestlase eluraskusi (põrgu külastamine, madistamine tuuslari, sarviku, penilastega); ihurammu (laudade tassimine, ise põlvili vees); mõõgakäsitlusoskust (eriti Kääpa jões) ja avalat meelt (seiklus Saare- piigaga).
Kirjandustegelane: Kalevipoeg – keskmisest pikem ja keskmisest ehk veidi naiivsem, aga see-eest sitke ja visa – täpselt nagu eestlane.
Film. “Malev”, seda just eestlaste ühtekuuluvustunde ja vapruse elutruu kujutamise tõttu.
Eesti vanasõna. “Pill tuleb pika ilu peale” – kaunis emakeeles väljendatakse majanduselu tsüklilisust tükk aega enne Nobeli majanduspreemia asutamist.
Laul. “Iga mees on oma saatuse sepp” (Paul-Eerik Rummo, Uno Naissoo) – selle loo refrään (mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele) kajastab väga täpselt eestlase arenenud õiglusmeelt, meie igati põhjendatud ootust kurjategijatele kohase karistuse määramiseks ja nende varanduse konfiskeerimiseks.
Omadussõna. Toimekas. Ütleb ju vanasõnagi, et homse varna pole mõistlik midagi jätta, kes teab, kas seal hommikul üldse enam midagi võtta on, pigem ikka kohe käsi külge panna, ja kui kariloomad käeulatuses, siis võiks lausa härjal sarvist haarata.
Spordiala. Murdmaasuusatamine, kuigi ammu-ammu pole enam ei tulemusi ega ka mitte lund, suusatame ikka, vägisi suusatame.
Skulptuur “Kalevipoeg” Glehni pargis Tallinnas Nõmmel, veidi Glehni lossist edela pool. Betoonist ja raudkivitükkidest sarvilise hiiglase kuju valmis aastal 1908 Nikolai von Glehni eestvõttel. Nuiale toetuva figuuri modelliks võttis Glehn iseenda ja suurendas kõiki mõõtmeid neli korda. Kohalikud elanikud hakkasid aga skulptuuri kutsuma Glehni kuradiks. Sellest nördinud Glehn laskis kuju ette paigaldada kivi kirjaga “Kalevipoeg on mu nimi ja hind, lollid kuradiks kutsuvad mind!”. Paraku lammutasid venelased kunstiteose Esimese maailmasõja ajal. Nõmme Heakorra Seltsi algatusel taastas skulptor Mati Karmin Glehni Kalevipoja esialgse kuju varemete kõrvale.
Anu Raud
akadeemik, kunstnik
Kirjandusteos. Seekord tuletaksin paljude seast meelde Mats Traati, eriti tema jõulist suurteost “Mingem üles mägedele”. Selles on eesti taluelu tõsidus, sügavus, vaevalisus ja rahvuslik ilu; lisaväärtusena veel oskuslik murdekeele kasutamine. Meenub ka lühem romaan “Puud olid, puud olid hellad velled” – eriti siis, kui mõnd räpakalt “harvesterdatud” oksarägust raielanki näed. Mats Traat vääriks rohkem tähelepanu ja tunnustust.
Kirjandustegelane. Ühe tegelase asemel valiksin kõik Oskar Lutsu “Kevade” tegelased. Julgen lausa geniaalseks pidada seda erinevate karakterite sülemit, tervikpilti rahvast. Igas paigas oma tegus vigurivänt Toots; poeetiline ja harras tarkpea Arno; püüdlik pugeja Kiir; suuremeelne ja lahe Imelik. Igas Eesti külas on oma Tõnisson, Tiugu ja Kuslap. Vast Tõnissoni-taolisi on kõige rohkem. Kõik need toredad poisid on maasoolase õpetaja Lauri klassist. Äärmuslik-käreda köstri kuju mahendab jõuluõhtu Paunküla kirikus, liigutav viiuli kinkimise lugu Arnole ja Lible–Arno ühine kellalöömine kirikutornis.
Film. Ka “Kevade”. Tänu sajandi õnnestumise eest Arvo Kruusemendile ja kogu tegija-meeskonnale!
Eesti vanasõna. Minu raamaturiiulis on päris pikk rodu – arvata poole meetri jagu vanasõnaraamatuid, olen neid saanud ka jõulukingiks. Suur vanasõnaraamat on justkui eesti elutarkuse piibel. Pühade ajal oli tore raamat juhukohalt avada, kinnisilmi sõrm lehele panna ja vaadata, millist õpetust või elutarkuse tera sulle pakutakse. Mõnikord sai seda mängu mängitud mitu korda päevas. Teen seda ka nüüd.
Ühe vanasõna, mis tundub Eesti jaoks kõige olulisem olevat, valisin ilma selle juhumänguta: “Üheksa korda mõõda, üks kord lõika.” Lausa hirm, et see väike Eestimaa lõigatakse kõiksugu kiirteede ja Rail Balticutega tükkideks, ja kui see juhtub suur viga olema, katsu sa siis pärast uuesti kokku lappida. Ei ole ma märganud, et kellelgi jääks kuhugi minemata. Milleks siis need suured teed? Parem ju oleks, kui rahvas rohkem kodus püsiks. Peetakse ikka rohkem lugu sellest koerast, kes kodus püsib. Sama kehtib ka inimeste kohta. Jätta ilma mõjuva põhjuseta oma kodu ja kodumaa pole just kiiduväärt.
Ja nüüd veel kolm vanasõna, mis mulle täna juhuslikult sõrme alla jäid: “Saun on vaese mehe tohter”, “Sihtimata püssi lasta ja mõtlemata rääkida on üks”, “Kuidas lind, nõnda laul”.
Laul. Kõige omam laul on ikka see laulupeo lõpulaul “Mu isamaa on minu arm”, mida aastakümneid on oodatud, kaasa lauldud ja liigutusest silmi pühitud.
Omadussõnad. Visa ja vastupidav.
Spordiala. Suusatamine. Eestlane on metsarahvas, tahab metsa minna. Suuskadega saab, saab omaette ilusas metsas olla. Suusatamine on eestlastele edu toonud olümpiamängudel. Tartu suusamaraton on üldrahvalik spordipidu.
Aivar Pohlak
Eesti Jalgpalli Liidu president
Kirjandusteos. Suur osa eesti kirjandusest kirjeldab eestlase olemust ja üht neist on raske valida, sest ka kirjeldatavaid tüüpe on väga lai valik. Käisin raamaturiiuli ees raamatuselgasid uurimas ja mälu värskendamas ning otsustasin valida Ain Kalmuse “Soolased tuuled”. Selles on kõike, mis minu kui eestlase jaoks oluline: perekeskset elu looduses, isepäisust, ustavust, visadust ning võimekust minna keerulistesse olukordadesse ja lahendada neid.
Kirjandustegelane. Äkki kõik kolm naksitralli annaksid välja selle spektri omadusi, mida summaarne eestlane endas kannab?
Film. Sulev Nõmmiku tehtud “Siin me oleme”. Taas eestlaslikud inimtüübid seinast seina.
Eesti vanasõna. “Ei ole halba ilma heata.” Positiivne mõtlemine jääb eestlasel alati peale. Või vähemalt tahan, et jääks.
Laul. Mihkel Raud, Mr Lavrence ja “Rain”, seda koos ärkamisajal tehtud videoga. Vaadake nende Eesti inimeste siiraid nägusid ja mõelge, kas ja kust võib selliseid leida praegu. Kui võtta ainult laul, siis Curly Stringsi “Kauges külas”.
Omadussõna. Tarkus. Emotsionaalse ja ratsionaalse tasakaal, mida kummalisel kombel saabki kirjeldada sõnaga “tarkus”, võimaldab meil toime tulla nii ida kui ka lääne kultuuriruumis. Oleme küll väike rahvas, aga kujunenud ajas suurte ja vastandlikke omadusi kandvate rahvaste – pean silmas eelkõige venelasi ja sakslasi – mõju all. Seetõttu pole meie hulgas praegugi raske ära tunda nii inimesi, kes peavad ennast sakslikult teistest paremaks; inimesi, kelle instinktid saadavad neid tegutsema kubjastena; inimesi, kes on slaavlaslikult emotsionaalsed; kui ka neid, kes on ürgeestlaslikult alalhoidlikud ja võimelised kohanema igasuguste olukordadega.
Spordiala. Moodne viievõistlus, mis teatavasti koosneb ratsutamisest, vehklemisest, laskmisest, ujumisest ja murdmaajooksust. Oleme pidanud ületama ajas kestmiseks erinevaid tõkkeid, kaitsma ennast ja põgenema nii kiiresti kui ka kaugele, ja tegema seda mitmel eri moel.
