REISIKIRI AUSTRAALIAST | Esmalt 250 kilomeetrit otse, siis 2000 kilomeetrit paremale

Miks ei maksa Austraalias sõita pärast pimeduse saabumist? Kas austraallasele tasub kiita konnade välimust? Kui süüa, siis kas pigem kängurut või krokodilli? Ja miks tuleks ujuma minnes äädikapudel kaasa võtta?

Lennuk on maandunud Alice Springsis, Austraalia punases südames, ja me tahaks jõuda oma rendiautoni, mis meid läbi kõrbe viiks. Selleks on esmalt vaja kuidagi saada lennujaamast Alice Springsi linna sisse, ja selleks omakorda on vaja sotid selgeks saada lennujaama shuttle-bussi juhiga, aga esineb keelelisi takistusi.

Meie usume, et räägime inglise keelt ja kahtlemata räägib seda ka bussijuht, ainult et need inglise keeled erinevad üksteisest märkimisväärselt.

Entusiasmi piirab mõnevõrra asjaolu, et päris vihmamets on asjatundmatule inimesele väga raskesti läbitav või suisa tappev.

Bussijuht on vanem härra, tal on jalas tugevad töömehesaapad ja villased sokid, sealt edasi lühikesed püksid, pikkade varrukatega särk ja vest. Pead kroonib nahast kaabu. Tal ei ole kiiret ja talle ei meeldi aadressid.

Meil nõrgub higi kõrvade tagant mööda kaela alla, sest diskussioon leiab aset lõõskavas päikeses.

Asi on selles, et väga sõbralik bussijuht nõuab, et ta saaks meid viia linnakeses sellesse õigesse kohta, kus meie eelnevalt broneeritud rendiauto asub. Ainult et ta ei taha aadressi. Ta nimelt olevat kohalik poiss ja teab täpselt, kus miski asub – aga mitte tänavanimesid pidi.

Meil aga on pakkuda vaid aadress. „Is it at Paolos?“ küsib bussijuht mõnusa laia austraalia aktsendiga. Mis Paolo? Ei ole mingit Paolot! Või on?

Pärast mõningast jagelemist taipame: ahaa, ta mõtleb Apollo! Õige, muidugi, meie auto on võetud Apollo nimelisest firmast! Saavutame papiga üksteisemõistmise ja ta paneb bussile hääled sisse.

Kõige odavam ja populaarsem viis Austraalias ringi sõita on rentida campervan. Saadaolevaist omakorda kõige odavam on Toyota Hiace’i ümberehitatud versioon. Rendifirmas selle ümber tiiru tehes tundub tegu olevat võrdlemisi mõistliku masinaga. Ees kaks istet, taga väike köök gaasipliidi ja valamuga ning kaks pinki, millest annab kokku ehitada kaheinimesevoodi.

„Olete vasakpoolses liikluses varem sõitnud?“ uurib rendifirma tüüp.

„Ei,“ vastame ausalt.

„No worries, siin pole nagunii eriti liiklust,“ on rendimees optimistlik. „Ärge sõitke pärast pimeduse saabumist. Ja vaadake ette, et te kängurutele või kaamelitele otsa ei sõida,“ lisab ta ja viskab meile võtmed.

Laadime oma kohvrid peale. Iste paika, peeglid ka. Käik sisse ja läheb. Auto nagu auto ikka. Tänavale keerates löön klaasipuhastid vehkima. Ai kurja, muidugi, suunatulekang on ka valel pool.

Plaan on esmalt teha üks lühike ots (Austraalia mõistes) ja sõita kõigepealt 500 kilomeetrit, et vaadata kuulsat Ulurut ja seejärel uhada 2400 kilomeetrit enam-vähem otse läbi kõrbe, et jõuda Austraalia idarannikule troopikasse.

Mõeldud-tehtud. Orienteerumisega Kesk-Austraalias raskusi pole. Vaatame Alice Sprinsgis kaarti: kõigepealt umbes 250 kilomeetrit otse, siis tuleb paremale pöörata ja veel 250 kilomeetrit edasi lasta. Siis peaks Uluru juba paistma.

Metsast tulnud eestlasele on ümbrus maaliline. Pinnas on punane ja peaaegu silmapiirini ulatuvalt tasane, ajuti katkestavad maastiku monotoonsust kummalise kujuga künkad. Taimestikust peavad seniidis lõõskava päikese all vastu mõned hõredad põõsad. Lisaks mõned madalad puud, mille lehed on evolutsiooni käigus aurumise vältimiseks nii kitsaks arenenud, et varju pole ühegi puu alt loota.

Esimene tund aega Toyota Hiace’i roolis näitab kätte auto tõelise palge. Lühikese teljevahega buss on kõrgemaks ehitatud, aga sisu on temas vähe. Buss on kerge. Kõrbes lõõtsub tuul takistamatult ning kui iil satub parasjagu tulema teega risti, lajatab see bussi teed mööda tuigerdama nagu purjus pootsmani. Pole juttugi sellest, et ühe käega rooli hoida ja teisega näiteks vett juua. Roolist hoiad mõlema käe ja hammastega ning ikkagi ei suuda takistada bussi ajuti vastassuunavööndisse kaldumast.

Ohtlik loomake

Miks ei tohi pimedas sõita ja mida Austraalias süüa?

Mõlema küsimuse vastus on känguru.

Enamiku rendiautodega on keelatud sõita pimedas, välja arvatud suuremates linnades.

Põhjust näeb tegelikult ka päevavalges: nii linnade äärealadel ja tagahoovides kui ka muidugi maal näeb suuri vallabikarju tee ääres rohtu söömas. Vallabid on kängurulased, keda kohalikud eristavad hallkängurutest, vaadates, kas loom toetub istudes oma saba peale või mitte. (Känguru toetub, vallabi mitte.) Pimedas lähevad vallabid ja kängurud natuke sõgedaks.

Nad ületavad kohati sajapealiste karjadena teed ja ei pea lähenevat autot mikski. Arvestades seda, et kari kängurusid võib nende liikumisviisi tõttu ilmuda tee peale väga kähku, võib kängurukarjast saada väga ebameeldiv üllatus. Sõna "kängururauad" pärinebki Austraaliast ja seal on need täiesti õigustatud, ning enamik autosid, mida maapiirkonnis näha, on varustatud korralike raudadega.

Suurem jagu inimesi on kuulnud, et känguruliha süüakse ning mõni on ehk eksootilist steiki ka mõnes Euroopa restoranis maitsnud. Austraalias on restoranist känguruliha leidmisega tegemist.

Asi on selles, et aastakümneid on kängurusid kütitud kui odavat liha koeratoidu valmistamiseks. Ja austraallastesse on see nii sügavalt kinnistunud, et kohalikes restoranides känguruliha naljalt ei leia.

Cairnsis pakkus kängurusteiki kaks turistidele spetsialiseerunud kohta. Maitses suurepäraselt: tume, väga rikkaliku maitsega ulukiliha. Hind oli muidugi krõbe, 40 dollarit ports. Hiljem avastasime, et supermarketis müüdi sama steiki kilohinnaga 20 dollarit ja poe sügavkülmakirstust sai koertele (või supiks) võtta külmutatud kängurusabasid seitse dollarit tükk, olenemata hänna pikkusest. Nii et igale rahakotile ja maitsele midagi.

Veel tasub Austraalias süüa ka krokodilli. Soolaveekrokodillid olid vahepeal üleküttimise tõttu välja suremas, kuid nüüd populatsioon taastub ja mõneski peenemas restoranis saab krokodilliliha tellida. Krokodill meenutab – nagu alligaatorilihagi – maitselt kana, kes on väga kaua soos elanud.

„Kuule, miks sa keset teed sõidad?“ küsin abikaasa käest, kui kõrvalistmel uinakust ärkan.

„Andsin alla, nii vähemalt ei laperda teelt välja,“ vastab ta.

„Aga kui keegi vastu tuleb?“

„Eks ma siis üks pool tundi varem tõmban oma ritta tagasi,“ on tal lahendus olemas.

Liiklus on jah sedamoodi tihe, et vastu võib tulla vaid üks auto tunnis, ja seda näed siis tõesti kaugelt-kaugelt, niipalju kui kuumavirvendus tee kohal lubab.

Pole ei teisi autosid ega ka bensiinijaamu. Enne tsivilisatsioonist ehk Alice Springsist lahkumist loeti meile sõnad peale, et tankida tuleb igas kohas kus võimalik ja ka siis, kui endale tundub, et veel pole vaja. Mõne liitri litsub ikka paaki. Saame teada, et jutt jumala õige. Kohati on tanklatel ligi 200 kilomeetrit vahet.

Hooletu autojuht ei saa ka selle peale loota, et mõnest teeäärsest majapidamisest kanistriga kütust laenata. Maantee ääres lihtsalt ei ole ühtegi majapidamist. Ning lähimasse linnakesse kütusekanku järele kõmpida ei ole mõistlik. Sa ei jõua lihtsalt pärale. Väljas on 40–42 kraadi kuuma, ning alles on suve algus. (Olime Austraalias oktoobris-novembris. – T. J.)

Nii et esimeses bensiinijaamas (see on seal, kus tuli paremale pöörata) tõmbame kuulekalt paagi täis. Süüa tahaks ka. Valida on kas burger või burger. Austraalia kõrbesöögikohtadega on nimelt niisugune lugu, et mis tahes tooraine sinna vedamine on väga kallis. Mõistlik on seega tellida kraami, mida saab sügavkülmutada ja/või kaua säilitada. Nii et burger. Ja õlu. Või kokakoola. Ning ikkagi on toit kallis, sest lähim koht, kus burksisaia jaoks nisu kasvab, on ilmselt 3000 kilomeetri kaugusel.

Nii lesidki kottpimedas öös ihualasti, higistad ja loodad, et autokülmiku aku nii palju vastu peab, et hommikul ühe külma kohvi saaks juua.

Seega – burger. Võrdlemisi maitsetu. Süüa saab seda aga ahjus. Või tegelikult muidugi teeäärses puhkenurgas, mis koosneb plekk-katusega varjualusest, pingist ja lauast. Eestlase jaoks on harjumatu, et tuul ei jahuta.

Tuul on kuum, ja iga samm, mis tuleb autost eemale astuda, on vaevarikas. Päike tundub astuja oma kuumusega vastu maad litsuvat. Bensiinijaama kõrval kägiseb vana tuuleratas. Need on paljudes kohtades töös XX sajandi algusest saadik ja pumpavad endiselt kaevudest vett üles, aeglaselt, aga kindlalt.

On kohti, kus kaevud on 150 meetrit sügavad ja elektrivoolu pole paljudes sellistes kõrbepaikades endiselt raisata. Mõneski kohas käitavad bensiinijaama pumpasid diiselgeneraatorid. Ei ole mõtet nii kaugele elektriliine rajada ja millegipärast pole päikesepaneelid kõrbe sügavuses veel kuigi levinud.

Maapind on nii lage, et ma ei olegi eriti üllatunud, kui sadakond kilomeetrit enne Ulurule jõudmist kuulus monoliit juba paistma hakkab. Näitan rõõmsalt näpuga ja kiidan, et näeb võimas välja. Abikaasa avaldab kahtlust: nõnda suure vahemaa peale ei tohiks kivi sugugi nii suurelt paista. Nõuan fotopeatust ja sobivalt jääbki tee äärde üks järjekordne puhkeala. Jõuan mäest mitu pilti teha enne, kui näen plekkputka seinal grafitit: Fool-uru. Tärkab kuri kahtlus.

Küll guugeldaks ja uuriks – aga levi pole. Kõrbes ei ole kõnelevigi, saati siis internetti. Ajuti on tee ääres satelliittaldrikutega varustatud hädaabitelefonid, aga sellest pole guugeldamishäda puhul muidugi kasu.

Sõidame edasi. Mõne aja pärast keerabki tee mäest eemale ja see kaob kauguses kuumusevinesse. Õige Uluru hakkab paistma alles palju-palju hiljem ja saab selgeks, et see eelmine oli puha petukaup – ei ole üldse monoliit, ja asub pealegi eravalduses, kuhu luusijaid ei oodata.

Mida öelda Uluru kohta? Ta on täpselt nii võimas, kui võib iganes loota. Just tema, mitte see. Hiiglaslik, kümnekilomeetrise ümbermõõduga ja Suure Munamäe kõrgune punane kivi keset kõrbe. Ta on kirjeldamatu. Teda on vaja tunda, kahisevas kollases rohus tema ümber vantsida ja pead kuklasse ajada.

Uluru võimsusest kõneleb seegi, et tema võlu ei suuda nurjata isegi tänapäevase maailma reaalsus. Maailmakuulsa turismiatraktsiooni ümbrus pole nimelt kunagi nii metsik, kui fotodel muljet jäetakse. Uluru külje all on külastuskeskus, kus kõlaritest mängib didžeriduu ja söögiletist saab burgerit. Ja kuulsa kivi ümber vabalt tuiata ei või.

Näiteks päikesetõusu ja -loojangu vaatlemiseks on ette nähtud kindlad kohad, kus nimetatud aegadel on korralik rahvakogunemine. Parkla on paksult autosid täis ja parklaservas püüavad kõik kaadrit, millesse jääks vaid suur kivi oma petlikus üksilduses.

„Kuule, jääme siin kuskil tee ääres ööbima! Mul on ametlikest laagripaikadest kõrini,“ teen ettepaneku.

„Aga me ei tohiks rendikaga võsasse ronida,“ esindab abikaasa mõistuse häält.

„Mis siis, me oleme idaeurooplased!“ veenan ta ümber.

Austraalias on maad metsikult palju – ei ole sugugi ebatavaline, et mõni farm on 180 000 hektarit suur – aga campervan'ide laagriplatsidel mõõdetakse kohad ikka välja sentimeetripaelaga. Nõnda saabki neist kähku kõrini, sest kui kõrb on mõõtmatult suur, siis kes tahaks ööbida nii, et naaberautos norskajat on paari meetri kauguselt kuulda.

Pealegi puudub meie väikesel odaval camper'il see ainus argument ehk magamisruumi konditsioneer, mis nõuaks ilmtingimata elektrivooluga laagripaiga olemasolu.

Ühes eriti kaunis kohas otsustamegi looduse keskel ööbida. Abikaasa vaatleb maastikku: kivikõva, põuast pragunenud punane pinnas. Ta lööb veel kannaga vastu maad ja trambib igaks juhuks läbi trajektoori ihaldusväärse peatuskohani. Niipea, kui ta bussi tee pealt kõrvale keerab, moondub kivikõva kivipinnas aga pehmeks. Kooriku all on praktiliselt tuhkjas liiv, mis kitsaste rehvidega Hiace’i sisse imeb.

Kujutame elavalt ette, kui kaugelt saabuks autoabi. Mõtleme sellelegi, kui palju raha ta võtaks ja mida meiesugustest idiootidest arvaks. See mõttekäik annab jõudu ja buss õnnestub siiski ise kindlamale pinnasele manööverdada. Võib laagri üles lüüa.

Iga kõrbepäeva ja -õhtut ilmestavad kärbsed. Austraalia bushfly on kahjutu elukas: ei ta hammusta ega ole ka mürgine. Tema ainus siht maailmas on sinu pealt midagi niisket süüa. Näos on aga kohe mitu ahvatlevalt niisket ava: silmad pilguvad, sõõrmetest pahiseb õhku sisse ja välja ning jutustamiseks või õllelonksuks avaneb suu. Ja nii parvlevad kärbsed sajakesi ümber su pea, lendavad suhu, silma ja trügivad jultunult ninna.

Suveniire ka

Mida Austraaliast kaasa osta?

Kindlasti tuleb ostmata jätta Hiinas valmistatud võltsbumerangid ja didžeriduud, mida igas suveniiripoes müüakse. Kui te oma lähedasi hindate, jätate ostmata ka külmkapimagnetid ja jällegi Hiinas trükitud aborigeenimustriga käterätid ning T-särgid.

Kui võimalik, sõitke ringi maapiirkondades ja ostke kohalikest farmidest nende toodangut. Näiteks kusagil teel Alice Springsi ja Cairnsi vahel on üks mangoistandus, mille pererahvas teeb mangodest veini, vahuveini ja ajab ka puskarit.

Vahuvein oli võrratu, vein hea ja puskar selline, et maitseb nagu siirup ja niidab nagu vikat.

Kui mujale ei pääse, aga nägu vähemasti on higine, lepivad nad lihtsalt mööda põski roomamisega. Ainus viis nendega võitlemiseks on endale pähe tõmmata kärbsevõrk. See aga võib mõnevõrra komplitseerida õhtusööki, sest peab meeles olema iga suutäie ajaks võrku kergitada. Kui päike loojub, lahkuvad õnneks ka kärbsed.

Päike kukub – kolksti! – umbes kell seitse õhtul ja veerand tundi hiljem on kottpime. Kui siis on asja põõsa taha, tuleb taskulamp kaasa võtta, sest kui Austraalias kõrbeöö on pime, siis on ka tõesti pime. Kas või selleks, et mitte mõnda madu üllatada, on hea igaks juhuks taskulambiga teed valgustada.

Eestlane on harjunud, et ka suveööd lähevad jahedaks. Austraalias midagi niisugust ei juhtu. Temperatuur alaneb kraadikese-paar, kuid ikkagi on väga kummaline magada umbes 35kraadises soojas. Harjumusest tahaks ju teki peale võtta, aga seda oleks tõeliselt veider teha, kui samal ajal juba niigi lõõtsutamaajavalt palav on.

Nii lesidki kottpimedas öös ihualasti, higistad ja loodad, et autokülmiku aku nii palju vastu peab, et hommikul ühe külma kohvi saaks juua.

Pikk ja umbes 2000 kilomeetri jagu sirge teekond läbi kõrbe muudab inimese vastuvõtlikuks tsivilisatsiooni hüvedele. Ühel laagriplatsil kohtume vastassuunast tulijatega, kes muljetavad, et teel leidub üks caravanpark, kus on vannid! Ja mitte niisama vannid, vaid pooleks saetud silotünnidesse rajatud vabaõhuvannid, vaatega kõrbele. Kui oled pidanud tükk aega leppima caravanpark'ide ühisduširuumide turtsuvate segistitega ja viie minuti dušipiirangutega, kõlab mõte vannist vastupandamatult. Ja ei takista seegi, et vannidega paradiisi on 900 kilomeetrit.

Umbes nii pikk maa on ka Tallinnast Varssavisse. Ühe päevaga sõidetav, seda küll. Aga Varssavi-otsal on ilmselt arvuliselt rohkem asju näha – linnasid, külasid, metsa, põlde, loomi. Austraalia kõrbes on näha peamiselt kõrbe. Kui vahel jääbki tee äärde mõni hajus äbarike puude salu, tabab sadakonna kilomeetri pärast justkui kordusetendus – sedasama puudegruppi oleks juba nagu näinud. Tee ääres hiigelkarjamaadel kuivanud rohtu flegmaatiliselt mäluvad kõhnad veised oleksid ka justkui kogu aeg needsamad.

Aeg-ajalt vaheldub lehmakarjamaa kaamelikarjamaaga. Metsikuid kaameleid me teel ei kohta, ja kuigi sellest on kahju, meenub autorentija hoiatus, et kui sa maanteel kaamelile otsa sõidad, on see probleem, ja tõenäoliselt pigem sinu kui kaameli.

Kaamelid toodi Austraaliasse XIX sajandi teisel poolel, kui kolonistid avastasid, et ükski teine koormaloom ei pea mandri hiiglaslikus kõrbelises keskosas vastu. Koos kaamelitega imporditi ka nende ajajaid, peamiselt praeguse Afganistani ja Pakistani aladelt, mis andis kaameliajajatele Austraalias hüüdnime The Ghans – nimi, mis hiljem kanti üle kuulsale Kesk-Austraalia raudteele.

Kui konna hellalt jalaga kõrvale nügida, kastab ta lükkaja kinganina kohe märjaks kas uriini või oma mürgise seljanõrega. Kummaga, ei hakka tervise huvides kontrollima.

Kaamelid domineerisid Austraalia kõrbetranspordis üle 60 aasta. Alles XX sajandi 20.–30. aastatel vahetas raudtee- ja mootoritransport kõrbelaevad välja ning osa töötuks jäänud kaameleid lasti lihtsalt loodusesse lahti. Siis selgus, et neile tõesti meeldib Austraalias. Metsikute kaamelite populatsioon kasvas mõne aastakümnega miljoni isendini ja neist sai tõeline niigi vähest taimestikku hävitav probleem, mida püütakse ohjes hoida küttimisega. Lisaks metsikutele kaamelitele on Austraalias kaamelifarme, kust eksporditakse loomi isegi Saudi Araabiasse, kus neid hinnatakse kõrgelt võidusõidukaamelitena. Samuti eksporditakse liha, piima ning kaamelivillatooteid.

Austraalia on võõrliikidega tõeliselt hädas. Pärast 900 kilomeetri läbimist ja tõotatud vannideni jõudmist kohtume järgmisega. Kõrbeala hakkab juba lõppema ning maastikul on näha rohkem rohelist, caravanpark'is on isegi lapike hooldatud muru. Murul toimetavad pontsakad konnad – muidu meie kärnkonna moodi, aga suured ja ümmargused kui greipfruut.

Neid askeldab ringi lausa parves, ja kuna nad näevad tõeliselt vahvad ning naljakad välja, kiidame seda ka pargi perenaisele.

“On vast toredad konnad!”

Halvasti tegime.

Muidu päikeselise austraallanna ilme tõmbub jalamaid süngeks. Rookärnkonnad, nagu selgus, on nuhtluste nuhtlus, ja austraallased kutsusid selle ise endale kaela. Lõuna-Ameerikast pärit konnad toodi 1930ndatel Austraalisse selleks, et nad sööks ära troopilises Queenslandis suhkrurooistandustes taimi järavad mardikad. Paraku ei katsetanud keegi seda mõtet kontrollitud tingimustes enne, kui konnad vabadusse lasti.

Nii selguski kaugelt liiga hilja, et rookärnkonnadele ei maitse eriti mardikad, keda nad sööma pidid. Küll aga maitses neile enam-vähem kõik muu ja nad hakkasid valimatult nahka panema kõike loomset ja taimset, millest aga jõud üle käis.

Üldse sobis rookärnkonnadele Austraalia hästi, sest neile pole seal looduslikku vaenlast. Rookärnkonnade seljanahk on väga mürgine ja neid süües on hukkunud sadu tuhandeid pahaaimamatuid Austraalia endeemilisi pisikiskjaid ning kardetakse, et mitmed liigid võivad seetõttu välja surra.

Ainsana on rookärnkonnadega suutnud kohaneda Austraalia varesed, kes õppisid ära, et konna selili pöörates saab ta surmata mürgivaba kõhu poolt. Nutikatest varestest aga paraku ei piisa, et praeguseks üle mitme osariigi levinud konnanuhtlust peatada. Tapakampaaniad pole olnud kuigi edukad ja rookärnkonn levib kõike nahka pannes läbi Austraalia troopikaalade.

Meile trügib üks isend ka vannimajja seltsiks. Arvestades seda, et elukas on mürgine, loobun mõttest ta paljakäsi välja tõsta. Vesi soliseb ja konn krooksub silotünnis võimenduval bassihäälel. Õues sirisevad tundmatud kõrbeputukad. Siseruumidesse viiva võreukse ees tungleb veel mitu innukat rookärnkonna.

Kui konna hellalt jalaga kõrvale nügida, kastab ta lükkaja kinganina kohe märjaks kas uriini või oma mürgise seljanõrega. Kummaga, ei hakka tervise huvides kontrollima.

Üleminek kõrbealalt troopiliseks Austraaliaks käib kähku, vaid sadakonna kilomeetriga. Algul on puid natuke rohkem ja need on natuke rohelisemad, siis ilmub juba rohttaimi, ja ennäe, juba paistabki ookean.

Hoobilt läheb ilm ka jahedamaks: sooja on kõigest 30–31 kraadi, aga see-eest hüppab õhuniiskus 80% peale ja seega pole higise särgiga ringi käimisest ikkagi pääsu. Ookeani lähedus tekitab hirmsa isu suplema minna, kuid sildid hoiatavad, et see pole hea mõte. Novembri alguses on just alanud mürgiste meduuside aeg, lisaks luuravad vetes samuti mürgised raikalad, ning mittemürgised, aga selletagi pelutavad soolaveekrokodillid.

Samas on rannaliiv pimestavvalge, vesi soe ja sinine ning palmidega ääristatud inimtühi rannariba ulatub nii kaugele, kui silm ulatub. Idaeurooplane ei lase end siltidest heidutada ja läheb räägib kohalikega. Graham ja Sue on 60ndates eluaastates abielupaar, kes veedavad oma puhkust autosuvilaga ühest ookeaniäärsest laagripaigast teise sõites.

Graham püüab hommikuti õngega ookeanist kala, Sue loeb raamatut. Graham ütleb, et novembri alguses pole meduuse veel väga karta (ja kui mõne otsa satud, siis hoia 30% äädika pudel ligi, et kõrvetuse peale kallata, see leevendab), raikalad madalasse vette üldiselt ei tule, ja krokodillid – noh, tuleb eemale hoida jõesuudmetest ja mangroovidest, siis peaks võrdlemisi ohutu olema.

Oluline on ka, et vette ei tohiks ronida hämaras.

Graham selgitab, et tõenäosus, et soolaveekrokodill keset päist päeva tõesti meres ründab, on väga väike. See kõik kõlab kenasti ja me otsustame ujuma minna. Ometi – tõenäosus, mis kõlab kaldal veenvalt, ei tundu enam sama veenev vees.

Suplemine pole iial olnud nii ... kuidas nüüd öeldagi? Põnev? Iga jalga riivav adruriba tundub krokodilli nuhutusena.

Austraalia idaranniku troopika on külluslik ja imeilus. Seal on ka maailma vanimaks peetav Daintree vihmamets, kuhu tahaks väga hulkuma minna. Entusiasmi piirab mõnevõrra asjaolu, et päris vihmamets on asjatundmatule inimesele väga raskesti läbitav või suisa tappev.

Võtame näiteks ühe toreda palmi, mida austraallased ise kutsuvad „oota-veidi-palmiks“. Taimel on väikeste konksudega varustatud väädid, mis jäävad läbi džungli trügijale riietesse, juustesse või naha külge kinni ja kriibivad astuja kiiresti veriseks. Kus on aga veri lahti, sinna saabuvad putukad, ja kõik neist pole ainult söögihuvilised: mõned ka muneks meeleldi haavadesse.

Ka jõesuudmeid ja ookeanirannikut ääristavate mangroovide seas tasub ettevaatlik olla. Nimelt on üks mangrooviliik selline, et kui oksa murdes selle mahl silma satub, teeb see ajutiselt pimedaks. Seda õppis kuulus kapten Cook Austraalia kohta niipa, kui saatis mehed tulepuid koguma, ja mõnedki neist naasid laevale pimedana.

Turvaline giidituur on seega arukas valik, kuigi võib purustada lapsepõlvest pärit kujutlused. Kõik ikka mäletavad, kuidas Tarzan liaanidega end oksalt oksale vibutas? Meid vihmametsas juhtinud giid Timothy osutas paraku loodusteaduslikule aspektile, et liaanid on siiski juuripidi maas ja põimivad end okste külge üleval.

Seega on liaan mõlemast otsast kinni, maa poolt veel eriti tugevasti ja kiikuda ei saa sellega kuhugi. Kuigi…

„Võimalik muidugi, et Jane tegi kogu töö ära ja lõikas liaanid enne maa küljest lahti,“ pakub Timothy.

Kuu aega Austraalias möödub kiiresti. Lennud Sydneyst novembripimedasse Tallinnasse kestavad üle 30 tunni ja see tundub vastuoksa väga pikk aeg. Koju jõudes on kõik kondid kanged ja kohe hakkab ka kole külm. Sängis kuhjan endale teise teki veel peale.

Järgmisel hommikul ilmnevad Austraalia kõrvalnähud. Autoga tänavale keerates löön suunatule asemel klaasipuhastid vehkima.

Õige, muidugi, see kang on ju kodus teisel pool!

Reisi marsruut: Sydney–Alice Springs–Uluru–Cairns–Sydney