TOREDAD SEIGAD ELUST ENESEST | Ükskõik kui halb või hea sul hetkel pole – see läheb mööda
Aednikust pikem paprika, logistiline imetegu, kohtumine kuningaga, Kilimanjaro vallutamine, ahv-varganägu, iseenda kloonid, sild Saaremaalt mandrile - kõik see on juhtunud Maalehe rahvaga lõppeval aastal.
Lõppev aasta on viinud Maalehe ajakirjanikke ja teisi töötajaid uskumatutesse kohtadesse ja unustamatutesse seiklustesse. Mitte kõik need lood pole leheveergudele jõudnud. Siinkohal jagamegi teiega, kallid lugejad, mõningaid toredaid juhtumeid!
Oma elu esimeselt Tartu suusamaratonilt sain nii palju positiivseid emotsioone, et jagus terveks aastaks. Ülihästi määritud suusad ja kena ilm tõid üsna mõnusas tempos liikudes 31 km distantsil tulemuse, mida ei osanud uneski näha – 775 võistleja seas 154., naiste arvestuses 23. ja N50 vanuseklassis 4. koht.
Nalja sai rajal ka. Rühkisin tõusust üles ja mõtlesin, mis mu sammul viga on, et nii kiiresti liikuda ei suuda, kui tahaks. Kuulsin selja taga käiva jutuvada lähenemist. Mees seletas midagi ja naine vastas aeg-ajalt. Viimaks adusin, et mees õpetab naisele suusatamist: “Jälle sa vajud kehaga ette, nii ei saa sõita! Ja siin kõrval sama, lükka puus ette!”
Ühtäkki taipasin, et habemik räägib minu puusast. Suusatasime pisut aega kõrvuti, siis kadusid nad ettepoole ära.
Üheksa kilomeetrit enne lõppu jõudsin mehele ühe tõusu all järele. Seletas teine seal häälekalt, et nüüd algab raja kõige raskem osa, ja ohkas seepeale südantlõhestavalt. Ma siis hõikasin üle õla: “Lükka puus ette ja pane!” Vana vaatas mulle üllatunult otsa ja pobises naeratades habeme varjust: “Näh, sul meeles!”
Naisest sõitsin mööda kolm kilomeetrit enne finišit.
Ta sai mingi paki!
Bianca Mikovitš
Kui hommikul viie paiku ärgates juhtunust aru sain, oli esimene mure, kuidas nüüd lehele lugu valmis kirjutada. Palju võimalusi polnud. Haarasin telefoni – esmalt läks kiri paavsti lennutanud airBalticusse, siis asusin sealsamas telefonis kirjutama mahukat reportaaži. Oli hull, kuid tehtav.
“Ta sai paki! Kas lennukis tuuakse nüüd pakke kätte?” imestasid kaasreisijad mu taga. Ei tooda. Aga vahel juhtub inimestega häid asju.
Olen iga päev tänulik selle eest, et mul on nii hea elu – meil pole sõda, mul on oma kodu ja huvitav töö.
Ajakirjanikuna on mul võimalus minna põnevatesse kohtadesse ja kohtuda toredate inimestega, kellega ma muidu ei pruugiks üldse kokku saada. Sellised kohtumised annavad tavaliselt suure positiivse energialaksu. Lisaks on mul privileeg jagada neid inspireerivaid kohtumisi ka Maalehe lugejatega. Tänavu on seda jälle väga palju juhtunud.
Lisaks võimaldas tänavune soe suvi kasvatada oma aias soojalembeseid taimi ja näiteks paprikad sirgusid minust pikemaks (ja ma pole kääbus)!
Jõuluime nimega ... Narva 215
Rein Sikk
Aasta pimedaim aeg vajab väikeste imede valgust. Õnneks pole see mind maha jätnud, sest usun imedesse. Ju pole imedesse uskumata võimalik ise ajakirjanikuna imesid luua.
Tõsi, lahendust pole siiani. Aga see erakordne mühin, millega Narvas kodanikuühiskond kasvama hakkas, see mühin oli lausa kõrvaga kuuldav.
Hea tunda, et ma pole asjata kirjutanud. Saaga jätkub.
Mööduval aastal on mind kõige rohkem rõõmustanud uued ja ehedad kogemused laiast maailmast.
Olen esimest korda elus käinud Kanaari saartel, Hollandis, Venemaal ja Türgis. Iga reis on olnud omamoodi põnev, ainulaadne ja meeldejääv. Tenerife trööstitu maastik, müstiline ajalugu ja igavene kevadilm. Hollandi vastuolulisus kauni, ent kanepisuitsuse Amsterdami ja võimatult roheliste ning rahulike maapiirkondade vahel.
Peterburi ülepingutatud puhtus ning linna ümbritsevate agulite räpasus. Türgi vägevalt mägine, imeliselt muutuv maastik ja kerge kultuurišokk kohalike nõnda teistsugusest käitumisest. Kõik need kogemused ja emotsioonid aitavad kasvada ning maailma paremini mõista.
Igal reisil ja selle planeerimise ajal meenuvad mulle ühe Maalehe pikaaegse tellija ja väsimatu reisiselli kuldsed sõnad: “Laps, tead, kirstul taskuid pole – investeeri kogemustesse, neid ei võta sinult keegi ega miski!”
Need, sellel hetkel nii omal kohal olnud õpetussõnad jäävad mind loodetavasti saatma veel paljudel rännakutel!
Mind rööviti!
Raivo Murde
Juuni algul oli võimalus koos grupi Balti riikide ajakirjanikega osa võtta kohtumisest Hollandi riigipea, kuningas Willem-Alexanderiga. Enam kui veerand sajandit ajakirjanikuna on varem viinud Valgesse Majja, Vene riigiduumasse Moskvas, Soome, Taani, Poola ja USA parlamentidesse, kuid ühegi kroonitud peaga ma varem kohtunud ei olnud.
Kuninga tööruumid asuvad Haagis Noordeinde palees. Hollandi hästituntud liberaalne suhtumine jäi silma ka kuningalossi külastusel: vahetult hoone ees aias tegelesid täiesti tavalised inimesed Madalmaade varajase suveilma nautimisega. Lauale oli asetatud hunnitu pojengidest ja roosidest lilleseade.
Kuningas tegi lühikese sissejuhatuse, milles meenutas oma 2002. aastal veel printsina toimunud külastust Balti riikidesse. Seejärel said kohalolnud ajakirjanikud igaüks esitada ühe küsimuse, mis olid kuningapaleele eelnevalt teada. Riigipea andis sisulisi ja üksikasjalikke vastuseid. Kirjutasin sellest ka loo, mis ilmus Maalehe veebiväljaandes.
“Teeme ära” Aafrika moodi
Andres Eilart
Eestis on ikka väga mõnus elada, uskuge!
Sellel aastal võtsin ma kätte ja ronisin Aafrika katusele. Ja lehvitasin seal veel ka Maalehe lipuga, mille pistis mulle reisikotti kolleeg Bianca soovitusega viia see nii kõrgele kui võimalik.
Selleks kõige kõrgemaks paigaks sai, nagu retke eesmärgiks seatud oligi, Kilimanjaro kõrgeim tipp Uhuru Peak, mis asub 5895 meetri kõrgusel.
Kui püüda lühidalt kirjeldada, et mis selles retkes, mis nõudis omajagu füüsilist ja vaimset vastupidavust, toredat oli, siis ega seda hõlbus teha olegi. Muidugi olid vägevad kõik need mäenõlvadelt avanevad vaated, aga üle kõige käis ikka see vau-tunne – ma jõudsin tippu välja.
Omajagu naljakaski on meenutada, kuidas me tippu tõusmiseks terve öö muudkui sammusime ja sammusime. Üha ülespoole, pealambid valgust näitamas, vesi pudelites jäätumas (aga jooma peab iga natukese aja tagant, et mäehaigust ära hoida) ja mitu jopet ülestikku. Ei tea, miks peab nii tegema, kui võiks hoopis mõnusas soojas voodis ilusat und näha? Küllap selle pärast, et Kilimanjaro tippu ronitakse vaid korra elus – küll hiljem jõuab magada.
Seal metsaservas ta kuskil magab...
Mari Kartau
Et kondid Maalehe digilehte tehes arvuti taga istudes kangeks ei jääks, teen vahepeal ka metsatööd. Läinud talvel oli teoksil üks suur ja üsna raske tükk valgustusraiet Anija vallas. Enamasti on see üsna üksildane töö, kuid seekord oli mets kahel pool teed, mis viis toreda pererahvaga talu juurde. Ajasime vahepeal nendega ikka juttu.
Eraldis hakkas valmis saama, tööjärg jõudis hirmsa rägastikuga vana metsaservani. Sattusin jälle pererahvaga tee ääres kokku. “Seal metsaservas magas meil eelmisel aastal karu,” teatasid nad. “Ei teagi, kas ta sel aastal ka seal on?”
Pärast seda vehkisin võsalõikajaga märksa ettevaatlikumalt. Oleks ju päris inetu lugu, kui kogemata karule tagumikku lõikaksin…
Tänavu tuli ette hulk juhuseid, kui kohasin oma sõpradele väga sarnaseid inimesi. Enamasti nägin näokloone tänaval või mõnes asutuses. Juhul kui olukord näis soosivat, läksin ligi ja küsisin, kas tohin temaga või temast pilti teha.
Lemmikuks kujunes poola tüdruk, kellel on klassikaline ilusa inimese nägu. Märkasin temaga äravahetamiseni sarnaseid kõrgete põsesarnadega naisi reklaamplakatil Tšehhis, kahel juhuslikul fotol internetis, ühes internetireklaamis ning viimati ka ühes Saksa filmis.
Viimastel kuudel muutus kujutlusvõime paremaks ning hakkasin kohtama ka selliseid eksemplare, kes näisid olevat kombinatsioon kahest inimesest.
Kui olin kord ühele semule tema doppelgänger’iga tehtud selfi saatnud, vastas tema mulle minu klooni pildiga, kellega ta kaitseväes aega teenis. Saatsin selle foto edasi ühele sõbrale, keda polnud ammu näinud ning ta jäigi uskuma, et olen vahepeal kosunud.
Sünni ja surma aasta
Ivar Soopan
Ta tuli kaua ja läbi raskuste ning pani proovile arstide-õdede oskused. Veider, aga ma ei kahelnud neis kordagi ja jälgisin üsna rahulikult, kuidas asjatundjad toimetavad. Ma ei lubanud pähe mõtet, et midagi võiks valesti minna.
Lapse sünnist suuremat rõõmu ei ole. Kui kõik lõpuks laabub ja iga uue päeva hommikul saad põnni kaisutada, siis on maailm korras.
2018. aasta oli tuleku kõrval ka mineku aasta. Oli raske lahkuda oma sõbrast, vahvast kassist Murrist, kellega olin heas ja halvas koos 14 aastat. See on pikk eluperiood, mil harjud loomaga nii, et temata ei oskagi.
Veel mitu kuud pärast sõbra lahkumist leian end kaupluses loomatoidu lettide vahel. Jalad ise viivad vanast harjumusest, kuigi enam pole sinna asja.
Aga muidu oli elu üks toredamaid aastaid, mil sai palju oma kätega tehtud, armastatud, kogetud uut maailma. Järgmine aasta tuleb veel parem.
2018. Suvi. Soe (lausa kuum). Saaremaa. Puhkus. Vesi. Teeks midagi? Ehitaks Saaremaa ja mandri vahele silla. Ehitame! Ainult ... natuke jäi puudu. Puhkus sai otsa.
Ilmaime
Rein Raudvere
Kui ma Pala kooli 2. klassi poisina ajalehe Säde kirjandusvõistlusel teise koha võitsin, mõtlesin, et kunagi kirjutan ka raamatu. Kas see oli sellest, et suure lugejana olin kusagilt leidnud üteluse, et iga mees peab elus muude tähtsate asjade kõrval ka raamatu kirjutama, kes seda enam mäletab.
Paraku jäi suurena see raamatumõte muude tähtsate asjade kõrval lootusetult soiku. Meenus küll vahel, kui mõni kolleegidest oma raamatuga maha sai, kuid ei enamat.
Tänavu juhtus aga ime – sain ettepaneku raamat kirjutada. Haarasin sellest innuga kinni ja suvel võisin juba seda ka käte vahel hoida. Mõnusalt armas teine! Kaanel kiri “Igapäevased ilmatarkused”.
Vahel võib ka 53 aasta vanune mõte täituda!
Nii nagu kuulus graafik Eduard Viiralt 1938. aastal Marrakechist naastes lõi oma tuntud graafilise teose “Berberi tüdruk kaameliga”, said ka Maalehe reisilised tänavusel Maroko reisil luua oma fototeose berberi ja kaameliga.
Seda seetõttu, et kohalikud loomakasvatajad olid ülisõbralikud ja aktiivsed. Ootamatult mässiti ka mulle rätt ümber pea ja leidsingi end berberi poisi ja kaameli kõrvalt. Julgemad ronisid ka selle uhke looma selga ning kappasid kaugustesse. Väga toredad reisisellid ja kirevad elamused! Ja ka marutõbine kass ei hammustanud tänaval ühtki eesti turisti, nagu see juhtus ühe britiga
Põrgus ja taevas
Jana Rand
Ma matkasin sel kevadel Himaalajas, maailma kõige kõrgemate mägede jalamil.
Seal inimesed elavadki väga kõrgel, ning elus esimest korda tuli mul magada viie kilomeetri kõrgusel. Hapnikku on seal vähevõitu, ja kuigi olen mägedes olnud palju kordi, oli see öö üks hullemaid, mida olen üle elanud.
Tegelesin öö otsa hingamisega, ning kui väsimus ja uni tikkusid võitu saama, ärkasin kohutavate nägemustega, nagu oleksin juba hauas ja mulla raskus rõhub rinda. Tund-tunnilt tundsin üha enam, et nii ongi, siit ma enam välja ei roni. Kõik, mis elus on halvasti läinud või tehtud, oli järsku meeles ja nii ehe, nagu oleks kõik äsja toimunud.
Ühel hetkel aga kuulsin kellukese helinat ja munka kusagil läheduses palveid ümisemas. Oli hommik. Päike oli tõusnud ja pannud oma kiirtega mägede panoraami hiilgama. Milline avarus ja vabadus! Taevas oli ebareaalselt sinine ja seal ujus üksainus pilv. Tundsin ta kohe ära – see olin mina, kes ujus seal ülimas õnnes ja rahus ning vaatas kõige olnu ning oleva peale lepliku ja heasoovlikuna.
Ma ei mõistnud, millest munk laulis. Aga mulle tuletas see meelde budistlikku tarkust: ükskõik kui halb või hea sul hetkel pole – ka see läheb mööda.
Sel aastal ei saanud läbi Lätita. Käisin Salacgrīvas tänu sõbrannadele, kes mind Positivus Festivalile kaasa kutsusid. Põhjuse rahvarohke ürituse külastamiseks andis peaesineja Nick Cave & The Bad Seeds.
Leidsime endile kena künka rannamändide all ja nautisime sealt mõnda aega festivalimöllu. Peaesineja etteaste lähenemisel koondusime lava äärde, viimaks tuli oma koha eest isegi veidi võidelda. Nii lähedalt ei ole ma kunagi varem ühtegi maailmakuulsust näinud, rääkimata lemmikartistist.
Kaks tundi unustamatut elamust – Nick Cave andis endast kõik!
