Koprauurija Nikolai Laanetu: küllap saaks kobras oma oranžid hambad hambapastaga heledamaks, aga ta ei vaata reklaami ega viitsi pastaga jantida
Enamik inimesi pole aasta loomaks valitud kobrast kunagi looduses näinud. Kas ja kus on kõige tõenäolisem teda kohata? Kas ta ennast üldse inimesele näole annab? Kopra elu-olu tutvustab Eesti üks parimaid kopraasjatundjaid, zooloog ja jahindusteadlane Nikolai Laanetu.
„Tõepoolest on kobrast näha suhteliselt raske, mitte selle pärast, et ta on sedavõrd pisike, et peaks võtma luubi pihku võtma. Binokkel on siiski igal juhul abiks,“ ütleb Laanetu.
Kobras on suhteliselt ettevaatlik ja varjatud eluviisiga. Teda aitavad hoida elus terav kuulmine ja haistmine, abiks on ka nägemine. Viimane on eluviisist tingituna küll tagasihoidliku teravusega, kuid otsustuste tegemisel varjumiseks, enamasti määrava tähtsusega.
Kobras on poolveelise eluviisiga imetaja, kes on kohanenud elama veekogude kaldabiotoopides, olles võimeline sukelduma ning peituma vee all kuni 15 minutiks. Kobras tegutseb peamiselt videviku- ja öötundidel seetõttu satub ta inimese silma alla harva. Tema suur ettevaatlikkus on ka põhjuseks, miks inimesed seda liiki ka tema elupaikades enamasti ei näe.
Nikolai Laanetu tutvustab 2019. aasta loomaks valitud kobrast, vastates kümnele küsimusele.
Kus kobras elab?
Eelistatud elupaikadeks on koprale rikkaliku vee- ja kaldataimestikuga veekogud. Kohustuslikuks tingimuseks on kaldail kasvavate lehtpuude olemasolu – neid vajab ta peamiselt talvetoiduks.
Inimesed võivad näha kopra elupaikades eelkõige tema tegevuse jälgi – langetatud puid ja teravate hammastega lõigatud põõsaid, liikumiseradu, urge ja ulatuslikke urgude süsteeme, madalate kallastega piirkonnas uhkeid kuhilpesasid ja kanaleid.
Eriliseks nähtuseks on kopraasundustes, küll mitte kõikjal, kopra rajatud paisud ja paistiigid. See on tema olemasolu tüüpiliseks tunnuseks ja siin on ka inimesel võimalus seda loom ja tema tegevust näha ja kannatlikematel ka jälgida.
Kopral on veider, kehast väga erinev saba. Miks ta seda vajab ja kas see on ka tugev või niisama iluasi?
Kobras on Euraasia mandri suurim näriline. Tema keha on jässakas, toetub lühikestele tugevatele tagajalgadele, kõht puudutab istudes ja aeglasel liikumisel maad. Silmad on suhteliselt väikesed. Eriliseks tunnuseks on lai, kõhu-selja suunas lapik, soomusja nahaga kaetud saba.
Saba ei ole iluasi, aga on ilus ja sile, kuid loomale eksisteerimiseks väga oluline. Saba kasutab kobras puude langetamisel toena, ujumisel tüürina ja hädaohu ilmnedes kaitsevahendina –sabaga vastu vett lüües hoiatab ta kaaslasi ja peletab vaenlasi.
Sabal on veel üks oluline funktsioon – seal talletab ta suure osa oma varurasvadest, mis on vajalikud raskete aegade üleelamiseks. Seetõttu on kopra saba toidugurmaanide poolt hinnatud ja varematel aegadel ka ravi otstarbel eriliselt väärtustatud.
Kõrvad on kopral väikesed ja spetsiaalse sisemise nahakurruga, mis sulgeb sukeldumise ajal kõrvaõõne ja takistab vee sattumist sisekõrva. Esijäsemed on lühikesed, nelja varbaga ja tugeva tallapäka mõhnaga, see on vajalik okste kinnihoidmiseks. Tagajala suhteliselt pikkade varvaste vahel paiknevad ujunahad. Neljanda varba küünis on lõhestunud kaheks, selle kammitaolise küünise abil eemaldatakse karvastikust parasiite.
Karvastik on enamasti tumepruun, kuid 30–40% Eesti asurkonna isenditest on mustad. Kopra karvastik on iseloomulik poolveelistele imetajatele. Selja kattekarvad on pikad ja meenutavad ohakat, külgedel ja kõhul väheneb nende pikkus ligi kaks korda. Kattekarvade all paikneb madalam aluskarv ehk villkarv, mis koosneb väga peenikestest karvadest, kuid on tihe. Selline karvastiku struktuur annad kopra karusnahale suure soojapidavuse, erilise vastupidavuse ja kõrge kvaliteedi.
Kuidas kopra käsi Eestis käib? Kui palju neid meie looduses elab? On neid parasjagu või võiks olla rohkem-vähem?
Kopra käsi on käinud suhteliselt hästi. Pärast kopra taasasustamist kasvas liigi arvukus esimesel kolmekümnel aastal suhteliselt aeglaselt. Täiendavat levitamise järgselt algas asurkonna kiire kasv ja juba aastatel 2003 ületas liigi arvukus 15 000 isendi piiri. Arvukuse kõrgaastatel 2007-2010 ulatus kobraste arv 18-20 000 isendini.
Intensiivistunud küttimise tulemusena on aga paljud kopra elupaigad nüüdseks tühjenenud ja arvukus ka tugevasti kahanenud. Hinnanguliselt ja loendusandmete analüüsile tuginevalt on praegu kopra põhipopulatsioon 12-14 000 isendi piires. (Täpsustavad loendusandmed peaksid laekuma käesoleva aasta loenduse tulemusena.)
Olete kunagi öelnud, et kobras on kõige töökam loom, keda te teate. Milles tema töökus väljendub?
Tema töökus ei vaja pikemalt selgitamist inimestele, kes on kopra elupaikades hoidnud silmad lahti ja analüütilise taibuga ning püüdnud mõtestada selle liigi tegevust. Ulatuslikud urgude süsteemid vanemate pesakondade territooriumil võivad olla pikemad kui kilomeeter, lisaks kanalid ja toitumisrajad. Koprapaisudega loodud paistiikide arv Eestis ulatus arvukuse kõrgaastatel 10-12 000.
Koprad langetavad toiduks keskmiselt ühe tihumeetri puittaimi isendi kohta ja sama kogus puid hukkub kopra paisutuste ja puude vigastuste tulemusena. Seetõttu võime arvestada, et igal aastal hukkub või kasutatakse kobraste tegevuse tulemusena 30-35 000 tihumeetrit puistute materjali.
Kobras on üks vähestest liikidest, kelle mõju peamiselt veekogude ja selle kaldaökosüsteemidele on juba ühe pesakonna piires muljetavaldavalt suur. Liigi kõrge arvukuse korral on aga selle ulatus veelgi laialdasem ja võib mõjutada mikrokliimat, veeringet, oluliselt aga veeökosüsteemides toimuvaid protsesse. Eriliselt tähelepanuväärsed ja ulatuslikud võivad olla need inimese poolt ümber kujundatud vooluveekogudel. Siin ilmnevad ka otsesed kahjud inimese majandustegevusele.
Paraku on selliselgi juhul kobraste tegevusel positiivsed mõjud keskkonnale ja esmajoones magevee varude kujunemisele ja säilimisele. Arvukad kopra paisjärved ja paisutatud vooluveekogud tõkestavad vee kiiret äravoolu, peatavad setete allakannet ja võimaldavad taastada põhjavee varu ning loovad uusi vee-elupaiku.
Märkimata ei saa jätte ka kobraste kaevatud urgude süsteemide rolli, mille rajamisega kraabitakse vette suures koguses kaldapinnast, mis oluliselt suurendab veekogudes setete koormust ja muudab veekogude hüdromorfoloogilist olukorda.
Samas tekivad lugematud kaldaalused varjed, luues sellega soodsad võimalused mitmete väikekiskjate (saarmas, mink, kärp, nirk, tuhkur ja metsnugise) eluks ja toitumiseks. Tänu koprale on kasvanud ja püsinud aastaid saarma arvukus tasemel, milline ta pole kunagi varem olnud.
Mida kobras sööb? Kobras on vist Eestis ainus looduslik tselluloositöötleja.
Kobras on tüüpiline taimtoiduline loom. Toiduks kasutab ta nii kalda- kui ka veetaimi. Eestis on registreeritud 82 rohttaime ja 44 puittaime toiduks tarvitamist. Suveperioodil moodustavad toiduratsioonis enamuse vee ja kaldataimed, kuid talveperioodil kallastel kasvavate lehtpuude ja põõsaste koor ning peenemad oksad. Lehtpuude esinemine kaldabiotoopides on esmatähtis talvel, kui rohttaimi on vähe või need pole kättesaadavad. Seetõttu on kopra elupaiga esmaseks tingimuseks lehtpuude olemasolu kaldavööndis.
Mis puutub tselluloosi töötlemisse siis on see arvamus pisut petlik. Kobras ei pea eriti lugu suure tselluloosisisaldusega puukoorest, seetõttu koorib ta kase koore pealmise kihi maha ja sööb hoopis selle alla jäävat kambiumikihti.
Teistel puudeliikidel on koore pindmine kate õhem ja see sobib seedimiseks. Seetõttu ja ka kasulike toitainete sisalduse poolest eelistab kobras haaba ja pajusid.
Ta sööb ka peenemate okste puitunud osa, mis lagundatakse kopra maos olevate bakterite kaasabil. Bakterite ja seedemahlade poolt lagundatud toidumassist ei omastata kõiki vajalikke toitaineid, vaid need väljutatakse. Sobiv segu ei jää siiski kasutamata – kobras sööb suure osa oma ekskrementidest ära. See bakteriterikas toidumass on oluline mitmete vitamiinide ja toitainete parema omastatavuse tõttu. Seetõttu on kobras tuntud ka kui koprofaag.
Miks ta puud pliiatsiteks närib? Kui jämeda puu ta maha võib langetada ja kui kaua selleks aega kulub?
Ega kobras tea, et inimesed pliiatsit teritavad nii nagu tema närib puid! Kopral on puude langetamiseks omad kindlad võtted. Väiksemad näritakse ühelt poolt ülevalt ja alt lõigetega, mille käigus rebitakse laastud. Selle tulemusena on väiksemad puud langetatud nagu oleks kirvega raiutud.
Suurte puudega on teine lugu. Ühelt poolt ei ulatu ta suurt puud läbi purema ja pealegi on see energeetiliselt kulukas ja ka rumal. Ega kobras loll pole!
Koprad on Eestis püüdnud langetada ka suuri puid, nende hulgas üle meetri jämedusi tammesid, kuid enamasti on see piirdunud vaid koore eemaldamise ja osalise närimisega. Suurima kännu diameetriga on olnud närimise aluselt üle 160 cm läbimõõduga paju. Paraku oli tegemist mitmetüvelise kokkukasvanud raagremmelgaga.
Suurimaks kopra poolt langetatud puuks Eestis on olnud Jänijõel üks metsaserva vana haab diameetriga 98 cm, puitu oli selles puus massilt ligikaudu viis tihumeetrit.
Kui palju aega kulub ühe suure puu langetamiseks, sõltub puust, kopra suhtumisest puusse, aastaajast ja kes teab millest veel. Olen jälginud peenemate puude langetamist: 10 cm haava või paju langetamine ei võta üle 1-2 minuti. Ühte 45 cm kaske langetas kobras aga kolm aastat, lõpuks lükkas tuul selle ümber. Kui on aga talvevarude kogumise aeg, siis ühe 30-40 cm haava langetamiseks ei kuluta ta paarist tunnist enam.
Paraku ei saa loomad oma langetustegevuse juures püsivalt olla, sest vahepeal on vaja toituda, kontrollida tööpaiga ohutust, teritada hambaid ja korrastata kasukat. Kopral on oma asjad, mida ta peab olulisteks ja puude langetamine on tegevus, mis on oluline, ajaliselt kindlalt määratletud, puud selle toidukvaliteedi ja väärtuse järgi välja valitud ning sageli ka ette valmistatud. Suvel rõngastatud puude koor on sügisel rikkalikum toitainete poolest.
Kas kobras magab talveund? Kui mitte, siis mida ta talvel teeb ja mida sööb? Kuidas kobras hakkama saab, kui veekogu, mille kaldal ta elab, ära jäätub?
Kobras ei maga talveund, selleks ei ole tal vajadust ja niiskes urus võib ta hakata juba enne kevade tulekut hallitama või mõni elukas ta pesakambrist välja kaevata ja pintsli pista. Seega ei ole talveuni evolutsiooniprotsessi vältel otstarbekas osutunud ja isegi taliuinak mitte, aga magavad nad päeval mõnusasti nii, et peer kostab läbi uru või kuhilalae kenasti kuulataja kõrva.
Enne jääkatte tekkimist teeb kobras sügisel põhjalikud ettevalmistused. Selleks varub ta rikkalikud talvevarud ja loob vajaliku kommunikatiivse süsteemi urgude, kanalid ja käikude näol, mis tagavad kaitse vaenlaste eest ja avaramad toitumise võimalused.
Talvevarude lõppemise korral varuvad nad soodsate ilmadega täiendavat toidulisa või kasutavad toiduks veetaimede juurikaid ja kasvusid.
Talv on ka ettevalmistumine uueks sigimistsükliks. Innaaeg algab juba veebruaris. Pärast kolmekuulist kandeaega sünnitab emasloom 1-4, harvem ka viis poega. Suurim, seitsme loodetega emane on Eestis püütud Valgamaalt.
Kas kopral on looduses vaenlasi, kes tema elu ohustavad? Peab ta ka ise mõnele linnule-loomale jahti või mitte?
Sügiseks kaalud kopra poeg 7-9 kg, teise aasta poega aga juba 12-18 kg, vanemad loomad kaaluvad aga keskmiselt 18-23 kg. Kopra kaal võib küündida üle kolmekümne kilo. Raskeim Eestis püütud isend kaalus 33,5 kilo.
Kopra liha on väga kvaliteetne, ega asjata seda looma vanasti elavaks apteegiks peetud ning tema liha kõrge joodisisalduse ja ravivate omaduste eriliselt tõttu hinnatud. Lugeja võib kaks korda arvata, kas kobras meeldiks ka hundile, ilvesele, karule, rebasele, saarmale ning teistele kiskjatele. Kobras on kahtlemata ihaldatud saakloom kõikidele kiskjatele, kelle jõud temast üle käib ja kes ta kuidagi üle kavaldada ja kätte saada oskavad.
Teatud piirkondades on ilves ja hunt spetsialiseerunud jahipidamisele koprale. Kopra poegi jälitavad rebane ja ka saarmas. Saarma surve on kasvanud eriti viimasel kümnel aastal seoses kõrge arvukuse ja toidupaasi kahanemisega. Kiskjate roll kopra liigi arvukuse reguleerijana on loodusmaastike piirkonnas arvestatavalt suur.
Suurimaks vaenlaseks on aga paraku inimene. Siinkohal ei pea ma silmas küttimist, see on loomulikult kopra arvukust kõige enam limiteeriv tegur. Pean silmas kopra elupaikade rüüstamist, kopra paisude ja urgude, kuhilpesade lõhkumist ja loomade jätmist abitusse olukorda, eriti siis kui paisud lõhutakse vahetult enne veekogu jäätumist või lõhutakse kopra paisud ekskavaatoriga talvel ja nende kuhilpesad tambitakse mehhanismidega segi.
Ka ei saa pidada mõistlikuks koprapesakondade kahjustavat väljapüüki moreenmaastike vahelistest orundite ülespaisutatud nõgudest, kus on moodustunud kopra paisjärved rikkaliku elustikuga. Paljud koprapaisutuse alad on saanud lauluikede elupaikadeks, siin on kasvanud roheliste konnade ja meie haruldaste amfiibide – harivesiliku ja mudakonna – arvukus. Need alad meelitavad ligi teisigi loodusharuldusi: musttoonekurge, valgeselg-kirjurähni ja konnakotkaid.
Seal tuleks koprapesakonnad säilitada ja püük tuleks kohe lõpetada, kui on püütud välja üks vanaloomadest. Siis on tagatud, et elu selles pesakonnas jätkub.
Miks on kopra pikad hambad oranžid?
Hambaid on kopral 20, kusjuures silmatorkavad on mokkade vahelt paistvad tumeoranžid lõikehambad. Nende abil langetab ta puid ja tükeldab tüvesid ning oksi. Hambad on abiks koore söömisel ja okste ning tüvede transportimisel ja ehitiste rajamisel. Kopra suuosa ja põsed on lihaseliste kurdudega, nende abil saab neelu sulgeda selliselt, et vesi ei satu hingamisteedesse ja loom saab oksi närida ning transportida ka vee all.
Miks hambad on oranžid, peaks küsima kopralt endalt. Võimalik, et tal on mingi päris mõistlik selgitus, aga ta ei räägi sellest, pigem lööks ta hoopis hambad urgitsejale kannikasse.
Võimalik, et talle meeldib neid näidata oma partnerile. See kindlasti teab, et tumeoranžid lõikehambad on hea tervisliku seisundi näitaja. Kahvatu-kollased hambad on iseloomulikud kehva toitumusega ja haigetele loomadele.
Küllap saaks valgendaja ja hambapasta kasutamisega hambad pisut heledamaks, aga koprad ei vaata reklaami ega viitsi nende pastadega jantida, pealegi pole valged hambad nende arust ilusad.
Kobraste mureks on hoopis asjaolu, et lõikehambad ei kasvaks liiga pikaks, siis on puude närimisega lõpp. Seetõttu peab neid pidevalt teritama ja teineteise vastu hõõrudes lühemaks kulutama. Kui hambad kasvavad liiga pikaks, ei saa ta enam suud niipalju lahti, et puid ja koort närida ning sureb nälga.
Mis on need tegurid, mis kobrast ühest kohast teise kolima sunnivad? Kui tihti kobras kodukohta vahetab?
Kopra elupaikadele on iseloomulik nende alade territoriaalne jaotumine erinevate pesakondade vahel. Territoriaalne liigendatus ja selle kaitse on vajalik esmajoones selleks, et tagada koprapere varustamine toiduga ja kommunikatiivse süsteemi haldamise vahendusel ka varjetingimused ja toiduvaru kättesaadavus ning uuenemine.
Sõltuvalt koprapesakonna suurusest ja toiduvaru seisundist toimud pidevalt kopra territooriumi piires tegevus, mis kindlustab liigike vajalikud eksistentsi tingimused. Paraku ei ole ka kopra territooriumil liigi eluks vajalikud ressursid piiramatud, vaid nende valikulise kasutuse tulemusena tarvitatakse esmalt ära eelistatumad toiduliigid ja siis hakatakse eluala laiendama, et tagada vajalikud võimalused ka tulevikus.
Toiduliikide parema kättesaadavuse tagamiseks laiendavad nad territooriumi veekogu lisaharudele. Paisudega vett tõstes muudavad nad eluala ka laiuti. Kopra paisutusel on oma piirid, kuid madalatel lammialadel kaasneb sellega teisejärguliste toiduliikide häving ning ala muutub koprale vähesobivaks. Tulemuseks on pesakonna siirdumine piirnevate alade suunas, kui need on veel liigikaaslaste poolt hõivamata.
Kui aga asustatud, siis tuleb otsida uus elupaik või alustata võitlust ressursside ja territooriumi pärast. Kõrge asustustihedusega piirkondades hukkub liigisiseste kakluste tulemusena märkimisväärne osa juurdekasvust.
Ühe pesakonna järjepidev territoriaalne kasutus kestab madala asustustiheduse korral 20-25 aastat, harvem kuni kolmkümmend aastat. Peale elupaiga hülgamist ja paisutuse kadumist moodustub endisele koprapesakonna alale uus ja noorenenud kooslus, mis võib olla oluliselt kvaliteetsem kui see oli enne.
Koprasse võiksime suhtuda tulevikus aastaloomale vääriliselt. Ta teeb meie keskkonna tervendamiseks oluliselt enam, kui me seda ise oskame teha ja arvata.
