Uus veeseadus lubab maisile rohkem sõnnikut panna
1. oktoobril jõustuv uus veeseadus võimaldab suurema väetustarbega kultuuridele anda sõnnikuga senisest rohkem fosforit ja lämmastikku.
Üldjuhul kehtib sõnnikulämmastiku andmiseks väetamispiirang kuni 170 kilogrammi haritava maa ühe hektari kohta aastas. Selleks, et suurema väetustarbega kultuuride lämmastikuvajadust ei peaks katma tingimata mineraalväetisega, hakkavad kehtima erisused, kuid erisuste kasutamiseks peavad olema täidetud teatud kriteeriumid. Erisus sõnnikulämmastiku kasutamiseks kehtib maisile ning kõrreliste ja kõrrelisterohkele rohumaale. Vältimaks sügisest ja varakevadist leostumist tuleb sõnnik laotada hiljemalt 15. augustiks ning mitmes jaos.
Kuna nitraaditundlik ala on toitainete reostuse suhtes eriti tundlik, saab erandit kasutada vaid väljaspool seda. Samuti ei ole lubatud erisust kasutada turvasmuldadel, mis on loomulikult kõrge lämmastikusisaldusega ja nende lämmastiku sidumise võime mulla ülemises aktiivses kihis on piiratud mineraalosa puudumise või vähesuse tõttu.
Eesti muldade fosforisisaldus on piirkonniti väga erinev. Soodustamaks sõnniku sihtotstarbepärast kasutamist võimalikult tekkekoha läheduses, lubatakse teatud juhtudel tavapärasest suuremat sõnnikuga antava fosfori hulka fosforivaeguses olevatel muldadel. Selleks, et fosforinormi ületamisel oleks mulla madal fosforisisaldus tõendatud, tuleb põllumehel korraldada mullaproovide võtmine ning saata proovid laboratooriumisse, mis on mulla ja pinnase analüüsimiseks akrediteeritud. Et toitainete tasakaal mullas püsiks, peavad erandit rakendavad põllumajandustootjad pidama põllupõhist arvestust lämmastiku ja fosfori mulda viimise ja mullast väljaviimise kohta. Lämmastiku ja fosfori mulda viimise ja mullast väljaviimise üle arvestuse pidamise nõuded ja korra ning fosforitarbe määramise klassid kehtestab maaeluminister määrusega.
Seaduses on sätestatud, et kuni 2020. aasta 31. detsembrini, s.o kuni põllupõhise toitainete arvestuse pidamise nõuete rakendumiseni võib väljaspool nitraaditundlikku ala maisile, kõrrelistele heintaimedele ja kõrrelisterohkele rohumaale, milles on liblikõielisi kuni 25 protsenti, anda veeseaduse alusel kehtestatud lämmastikukogused sõnnikulämmastikuga sellises koguses, mis on vajalik kuue tonni saagi saamiseks hektari kohta.
Allikas: Saarte Hääl
