Kes peaks minema appi hülgepojale, keda inimesed päästa püüavad?
“Hülgepoega oli juba vette tassitud ja ujutatud, autosse tõstetud “sooja” ning oli isegi tehtud plaan “vaene loom” koju viia,” rääkis Metsloomaühingu juhatuse liige Katrin Idla. “Hülgepoegade kõige suuremaks ohuks on inimene!”
Keskkonnaameti soovitus on juhtumitel, kui loom on looduslikus keskkonnas ning vigastamata, temast eemalduda ja lasta loomal sinna jääda, mitte teda autoga koju sooja viia.
“Eile lootsime veel, et hülgeema tuleb poja juurde. Kuid viigritel on väga tugev ohutunnetus ja kui ema tajub väiksematki ohtu, siis ta ei tule. Kuna viiger on teise kategooria kaitsealune loom, tuli kiiresti tegutseda,” rääkis metsloomaühingu Pärnu piirkonna juht Kaisa Vaik pühapäeval Pärnu Postimehele.
VIDEO | Viigerhülge poeg Krapi rannas, 10. märts 2019.
Allikas: Eesti Metsloomaühing
“Üksikisendite päästmine võib tekitada abistajas näilise heaolutunde — me ju hoolime ja aitame looma,” kommenteerib keskkonnaameti peadirektori asetäitja Leelo Kukk. “Palju keerulisemad ja olulisema mõjuga on kaitsealade moodustamine ja erinevad keskkonnaotsused, sh nende mõjud kliimale, mis mõjutavad pikas perspektiivis populatsioone märksa rohkem. Kuna sellised tegevused pole nii atraktiivsed kui märgade silmadega karvase looma pildi avaldamine, siis paraku neist nii palju ei räägita.”
Metsloomaühing ootab siiski abi ka üksikjuhtumite korral.
“Riiklikud ametid ei ole täna suutelised sellistes olukorades operatiivset abi pakkuma,” hindab Katrin Idla metsloomaühingust. “Probleem on ju teada ja korduv, kuid päris elus toimivaid lahendusi ei ole. Saime info, et nädalavahetustel on kahjuks ka Pärnumaa katmata.”
Leelo Kukk selgitab, et riigi prioriteet on eelkõige tagada puhas keskkond ning alad, kus loodus saab ise toimida, kus liigid ja populatsioonid saaksid iseseisvalt hakkama. Riik on teadlikult hoidnud madalat profiili, et üksikisend ei muutuks olulisemaks kui suured protsessid.
“Eelmise aasta lõpust oleme arutanud, kas keskkonnainspektsioon saaks meid hakata toetama nädalavahetustel ning väljaspool tööaega,” märgib Kukk.
Hülgega tegelesid täna varahommikust alates viis metsloomaühingu vabatahtlikku, kes võtsid kampa ka hülgeuurija Mart Jüssi.
Praeguseks on hülgepoeg Kraps jõudnud Riia loomaaeda, kuhu just samal ajal jõudis veel kaks tema saatusekaaslast.
Keskkonnaamet on sõlminud metsloomade aitamiseks lepingud paari mittetulundusühinguga, aastaid on lepingupartneriks olnud Eesti Metsloomaühing ja Eestimaa Looduse Fond.
“Oleme soovinud vabatahtlike kaasamist eelkõige seetõttu, et riigil on piiratud ressursid ning vabatahtlikel on võimalik ka annetusi kasutada,” räägib Kukk. “Kuid selle protsessi juures tuleb säilitada tasakaal ning loodusel lasta eelkõige ise toimida. Sealhulgas tuleb aktsepteerida ka toiduahelat. Massipsühhoosi tekitamine — näiteks haara siil kaasa, kui teda näed — ei ole mõistlik sõnum. Seega peame oma koostöö vabatahtlikega kindlasti üle vaatama.”
Ta leiab, et inimestel on komme humanistlik käitumismall üle kanda loodusesse, kuid see ei tööta. Liigne hoolitsus võib aga tegelikkuses oodatud kasu asemel hoopis kahju tekitada.
“Kõige õigem viis on mitte sekkuda metsloomade loomulikku ellu. Kui metsloom on looduslikus keskkonnas ning vigastusteta, siis tuleb eemalduda ja lasta loomal sinna jääda,” soovitab Leili Kukk.
Metsloomaühing aga soovitab kevadel rannas jalutades koerad kinni hoida, sest ka nemad kujutavad hülgepoegadele suurt ohtu.
